5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Inimesed ja inimeseks olemine 12 kommentaari

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

12 thoughts on “5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

  1. Marta

    Tubli 🙂

    Ma jooksen tavaliselt 10+km ja 1h või rohkem.

    Mõõdukas liikumine ongi äge, kuid ma olen täna jõudnud sinnamaani: ees ootab suur põlveopp, puusaopp, iga kuu füsio (1-2 korda) + massaaz. ja ma olen 30! Ma olen lihtsalt harrastaja. Spordiarst on sada korda öelnud, et lõpeta ära ja hakka ujuma. Aga mulle meeldib just jooskmine.

    Ma ei kujuta ette, mida prod teevad, et selliseid asju “vältida.”
    Ma poleks kunagi arvanud, et jooksmine mulle nii palju tervisejamasid põhjustab + rahakulu (füsio+massaaz). Siiski, ma jumaldan jooksmist, aga hoiatan, et mitte üle pingutada. Kuigi, enda arust mina ei pingutanud üle.

    Ma arvan, et sa teed õigesti, et aeglase tempo võtad, ma üritan alati enda aega üle lüüa. Äkki see päästab tulevikuhädadest.

    1. daki Post author

      Oi 🙁 Kas sa oled ise muidu seda “Kuidas minust jooksja sai” raamatut lugenud? Seal oli päris palju vigastustest küll, ma püüdsin seda kõike arvesse võtta. Aga muidugi ei kahtle ma sinu arstides üldse! Hetkel ise tunnen, et pigem olen kasutanud varem mingeid asju vabandusena, et mitte teha – praegu teen korralikku soojendust ja venitamist, mida varem pole kunagi teinud ja hädad pole kordagi kordunud sel suvel.

  2. Kitty

    keskmine kiirus 10 km/h EI OLE megaaeglane. ma olen kaks maratoni jooksnud ja üldse päris palju süstemaatilist jooksutrenni teinud oma elus, aga mu 10km isiklik rekord on ikkagi midagi üle tunni. äkki sul on 10 min/km esialgu veel?

    (mul on su üle siiralt hea meel, kui sa jooksed nii kiiresti ja tunned, et on veel arenguruumigi, aga ära ehmata ära neid, kes selliste tempodeni elu sees ei jõua, eks:))

    ja jah, sul on vaja HEAD pealampi (protip: las sõbrad kingivad sünnipäevaks:)) ja +1 muusika vs podcastide osas ja tussonõu mine küsi Jooksueksperdist, nad on parimad.

    1. daki Post author

      Haha, jaa, ma panin siin pange täiega oma arvutustega 😀 Avg pace/km on 11:07, näitas viimase jooksu kohta näiteks.

  3. Piiks

    Jaa! Juuksed. Ohe. Ma hakkasin ka tänu sulle jooksma ja mõtlen, et peaks oma pikad juuksed õlgadeni lõikama, et oleks äkki kergem neid nii tihti pesta.
    Tahaks kohe kommentaari Rentsilt, et kuidas ta oma paksu patsi ja sporti yhildab.

  4. AbFab

    Kuule. Inimene kõnnib keskmiselt 5-6 km/h, see on siuke mõõdukalt kiire kõnd. Sa ei jookse keskmiselt 10 km/h ja ei kõnni “kaks korda kiiremini.” Hobused läbivad kolmevõistluse krossi 25 km/h 😀

    Kes ennast 30-aastaselt harrastajana vigaseks jookseb, võiks investeerida eratreenerisse, kes korrigeerib jooksutehnikat, spets jalanõudesse ja pinnase valimisse. Või mingisse muusse spordialasse.

  5. Pingback: Kui tihti Rents end peseb | Pärdikute päevaraamat

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.