Mu armas rullike,

eile said sa kuus aastat vanaks, mis tähendab, et sa oled seitsekümmend kaks kuud siin maa peal ringi roomanud, kõndinud, jooksnud, naernud ja armastanud.

On olnud väga pöördeline talv, peaks mainima. Ma ei tea, kui palju või kuidas kõik need muutused sind on mõjutanud, aga mina küll tunnen, et me oleme jõudnud sinna, mille kohta ma veel mõned aastad tagasi ütlesin “teisele poole välja”. Nüüd lõpuks ma tunnen, et jah, me oleme jõudnud üheskoos teisele poole välja. Ja päike paistab siinpool väga eredalt ja soojalt, ausalt!

Kuueaastane sina on üks ääretult asjalik kutsikas. Sul on asjadest oma nägemus (isegi, kui see nägemus tähendab vahepeal, et “ei ole kolmapäev, reede on, ausalt, ma tean!”), sa oled võimeline tundide kaupa omaette nokerdama, joonistama, maalima, ehitama “keemikukomplekte” veest ja tühjadest plastiliinitopsidest. Sa oled valmis vastu astuma oma hirmudele ning sa tahad ja püüad õppida, kuidas hakkama saada kõigi nende tunnetega, mida inimsüda sulle pakub. See on, tuleb tõdeda, ka mulle vahepeal täiesti kurnav ettevõtmine. Tunnetele on teinekord raske nime panna ja veel raskem võib olla sõnastada, kuidas nendega diilida. Aga ma püüan, sest ma tahan olla sinu jaoks see inimene, kes ütleb sulle alati: tunded on okei. Neid tunda ja väljendada pole mitte ainult okei, vaid see on tungivalt soovituslik. Ja ma tahan olla see inimene, kes õpetab sulle, kuidas ka negatiivsete tunnetega hakkama saada.

Veel püüan ma olla see inimene, kes leiab su küsimustele vastused, aga mõnikord on seegi keeruline. Sest ma ju ei tea, miks mõnikord mõni su lasteaiakaaslane sinuga alati kõige kenamini ei käitu, või siis ei tea ma täpselt, mitu tähte on taevas, või mis juhtub pärast surma, või kust täpselt tulevad unenäod. Aga ma tean, et me koos oleme võitmatud!

Praktilisemalt poolelt saab teada anda, et hetkel puudub sul eest kaks ülahammast, kaks alumist on juba vahetunud. Sul on prillid, sest sa oled pärinud minu vildaksilmad, kuid samas viimane kontroll näitas, et su nägemine aina paraneb ja kooli minnes ei pruugi sul enam prille vajagi olla. Oi, kuidas sa oma prille armastad! Sa kannad neid uhkusega ja see soojendab minu südant, eriti, kui ma meenutan, kui palju komplekse mina omal ajal prillidega seoses kaasa sain. Õnneks on ajad teised, ka prillid on edevad ja moodsad, nii et – su silmadel läheb hästi.

Ma luban sulle, et ma olen alati sinu jaoks olemas. Ma ei ole senini täpselt läbi hammustanud, kuidas see võimalik on, et mina just sinu valmis tegin ja millega ma ära teenisin selle, et sa mind mu elus saadad, aga ma olen selle eest väga-väga tänulik.

Ja täna, juba mõne tunni pärast, lähen ja räägin ma seda poolele Eestile “Ringvaate” saates.

Ma väga loodan, et kümne aasta pärast ei pea sa piinlikkust tundma, kuid samas, on juba ammu paika pandud fakt, et minusugune aktivist-optimist-kummipea on võimeline tootma väga palju piinlikke hetki kõigile, kes teda ümbritsevad. Ärme siis iial unusta selle üle naerda!

PS.

Sünnipäeva puhul helistas ka su vanavanatädi Luci, kes ütles, et kuigi ta ei näe enam ammu, siis loeb praegu minu raamatut (sinu raamatut!) “Kirjad tütrele” talle ette sinu vanavanaonu ja kuigi ma pugistasin kergelt naerda mõtte peale, kuidas mu väga soliidne vanaonu kõiki neid awesome‘e ja whatthefuck‘e sealt ette loeb, teatas tädi Luci: “Tead, tavaliselt ma jään magama, kui Ants mulle loeb, aga selle raamatuga ma pole veel magama jäänud!”

Ma armastan sind nii palju, et seda pole võimalik sõnadesse panna.

Ikka sinu,

emme

Foto on aprillist 2014.