Ma igaks juhuks täpsustan, et see rahaasjade kättevõtmine on mul pidevalt käsil olnud, nüüd panin ma selle lihtsalt kirja. Mul on lihtsalt eesmärk: ma tahan hakata elama nii, et ma saan hakata säästma. Tundus kuidagi tobe olla nii vana ja mitte säästa, vaid elada palgapäevast palgapäevani. Aga selleks, et säästma üldse hakata, peab kõigepealt natuke püksirihma pingutama.

Nii et kõik need säästunipid ja -trikid ei ole selleks, et mitte nälgida (sest ma ei nälgi), ma võiks edasi elada nii, et midagi kätte ei jää – aga ma ei taha. Ma tahan, et mul hakkaks kogunema, et mul oleks puhver, et pangad lõpuks vaataksid, et ohoh, ei olegi luhverdis.

Muide, kirjapaneku teraapia töötas jälle väga hästi – mõistsin, et ma juba teengi päris palju. Hakkas kuidagi kergem ja on jälle õhku, mida hingata.

(Voah, kolm postitust järjest, küll mul on peas lärmakaks läinud…:)