Niisiis, eilsele rahahädajutule jätkuks mõtlesin kirjutada asjadest ja võtetest, mida ma reaalselt hetkel raha säästmiseks kasutan. Pealegi on täna natuke parem päev, nii et miks mitte! Teie kõigi rahasäästunipid on muidugi oodatud kommentaarides!
1. Ma koostan nädala eelarve. Ja peamine nipp on muidugi see, et sellest peaks ka kinni pidama. Üldiselt on mu nädala eelarve umbes 60 eurot, sinna sisse jääb ka kütuseraha, et sõita linna tööle. Nädalas sõidan ma maha umbes 500 kilomeetrit, mis tähendab, et juba umbes pool kulub sellest praeguste kütusehindade juures küttele. Kui ma käin kaks-kolm päeva nädalas kontoris, läheb lisaks veel söömine kohalikus sööklas (umbes 3 eurot). Nädala toidukorvi ostan ma poest umbes 25-30 euroga. Pisi-pisike varu jääb muudeks kuludeks, näiteks kui saavad otsa mandariinid või tahaks piima.
2. Ma leian odavama teenuse- või laenupakkuja. Üks põhjus, miks ma seda postitust kirjutan, on SmartFinance.fi toetus. Tegemist on võimalusega võrrelda erinevaid intressimäärasid ja hetkel hakkan ma just sellega tegelema – arvestan kokku erinevad kohad, mis mu võlgnevustelt intresse nõuavad ja püüan leida viisi, kuidas selle pealt kokku hoida. Äärmiselt relevantne, sest näiteks auto järelmaksu rahastab firma, kes ei ole just väga intressisõbralik… Nii et mu esimeses järjekorras on leida viis, kuidas see laen soodsama vastu vahetada. Väga tülikas ja aeganõudev, aga ilmselt tasub end ära.
Lisaks otsisin ma kesklinna kõige odavama parkimisteenuse. Tegin seda küll olude sunnil, kuna Juhkentali parkla, mida muidu kasutasin, oli suvel teetööde tõttu praktiliselt ligipääsematu. Nüüd aga olen igavesti tänulik. Kõige odavam on muidugi linnast väljas elajatel kasutada Sõida&Pargi teenuseid, aga iga kord, kui ma olen seda kaalunud kasutada, on need parklad täis olnud.
3. Püüan kasutada rohkem sularaha. Kõige paremini aitab ülekulutamise vastu see, kui sa ei lähe poodi pangakaardiga. Võtad sularaha täpselt nende ostude tarvis, mis sul nimekirjas on, ja maksad sullis. Miinuseks: iseteeninduskassas on jube ebamugav ja alguses on ikka maru hõre tunne – a mis siis, kui…? taob koguaeg kuklas. Tegelikult pole mingit a-mis-siis-kuid. Mul on küll ka krediidikonto, aga sellega kaasa tulnud krediitkaardi lõikasin katki ja nüüd vaid maksan kasutatud krediiti tagasi.
4. Ma kasutan sõprade ja pere abi. Kui ma külastan peret, siis viimasel ajal küsin ma juba valehäbita talvevarusid kaasa – neilt siis, kel on omad põllud-aiad-kanad ja kel neid varusid natuke on keldris, mida jagada. Alguses oli ikka maru piinlik, tõesõna. Ja noh, endale varusin sügisel ka ikka paraja hulga seeni – seene-suitsuvorsti-sibula-tatraroog on üks mu näguripäevade lemmikumaid.
5. Ma teen lisaotsi. Muidugi ei tohi ma teatud asju teha, aga on asju, mida ma saan teha – näiteks seesama SmartFinance.fi pakkumine meenus mulle eile, kui hakkasin mõtlema, et peaks mõne blogiprojekti lisateenistuseks välja mõtlema. Ka on mul soolas üks ilukirjandusprojekt, mis peamiselt seisab selle taga, et ma pole suutnud endale vabal päeval jalaga tagumikku lüüa, et hakka nüüd asjaga ometi lõpule jõudma. Aga lähipäevade jooksul teen ma selle ära. Lisaprojektid pole küll palju, aga nad on midagi. Või noh, nad ei saa olla palju, sest ma ütlen teile ausalt – ma olen kogu aeg nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Õhtuti sundida end kodus veel midagi tegema on maru raske, sageli venib niigi töö üsna hiliste õhtutundideni. Ma teen seda, sest mu töö on mu kirg, ma teen seda, sest mul on soov ja põlemine. Aga see ka väsitab, väga.
6. Müü midagi maha. Nagu ma eile mainisin, on mu esimene plaan end mõõnaaugust välja aitamiseks panna müüki kõik, mis võimalik. Ma tegelen sellega täna õhtul edasi ja ei oska veel öelda, kui reaalselt see ka plaanina töötab – miks peaks keegi praegu näiteks tahtma osta rulluiske või ratast? Ja eriti suur kahtlus on mul selles osas, et keegi Mon Rouge’i ära tahaks osta. Aga püüdma ju peab (auto suhtes eriti). Onju.
Ahjaa, üks oluline asi – riideid ei taha ma müüa. Ma tahan neid annetada neile, kellel on neid rohkem vaja. Seega lapse riidekapis tuulamine ja esemete müüki panek pole midagi mulle, neid asju viin ma kord hooaja jooksul annetuseks. Muuga ma ei saa praegu aidata, aga saan vähemalt sellega.
7. Loobu mugavustoodetest, millest raatsid. Ma olen praeguseks loobunud kõikidest mugavusteenustest, mida vahepeal kasutasin (sest sain seda vahepeal endale lubada). Nii olen ma käinud aasta jooksul korra vaid juuksuris, loobunud ammu geelküüntest ja hiljuti ka ripsmepikendustest. Ilusalongid muus mõttes pole kunagi olnud mu teema, aga kui vaja, loobuksin ka neist praegu. Autot peseksin käsitsi, kui selleks vajadus tekiks. Kosmeetikat ei osta, õnneks töö pärast väga ei peagi. Mulliveest loobusin samuti, samahästi võin juua kraanivett. Ainus, millele ei suuda vahel harva vastu panna, eriti praegusel perioodil, on lõhnaküünlad.
8. Palu abi. Vot seda on mul kõige raskem teha, aga see on vist üks peamisi nippe, millega hoiad end suurde võlamülkasse vajumast – uue võla võtmise asemel palu abi pereliikmelt või sõbralt, kes saab sulle intressivabalt hädapärast laenu anda ja kes mõistab, et sa ei suuda seda kohe tagasi maksta – aga tegemist on rahaga, mis aitab sind ehk sel hetkel tohutult. See on tegelikult nõuanne, mille mulle kunagi andis Naabrinaine. Lugesin hiljuti ka ühe inimese pihtimust, kuidas ta eelmise masu ajal võlgades siples ja olen sellele nüüd palju mõelnud – et põhiline vist on ikkagi see, et tee ise esimesed sammud, kui näed, et asjad on hapud. Mul on asjad hetkel ohjes, ma sammun koguaeg, aga ma olen kunagi olnud ka seal, kus kõik kasvas üle pea ja enam ma ei taha sinna jõuda. Peamine on püsida samm ees, eks ole?
Millised on veel head nipid raha säästmiseks?
7 thoughts on “kuidas ma raha säästan?”
Kuna sa teed oma tööd kirega, siis see on juba piisav selleks, et rahavood kokku ei kuiva. Kõik, millesse panustad, kasvab. Sinu töö on see garantii, et sa oled alati pinnal. Avarda teadvuses seda nurgakest, milles on kinni mõte puudusest, muuda see ümber. Mõtle, et sul on kõike piisavalt ja raha leiab alati tee sinu juurde. Mõtle rahast kui oma parimast sõbrast, suhtu temasse lugupidamisega. Igast sissetulekust pane 10 % kõrvale, eraldi kontole, see on Sinu isiklik raha, sinule mõeldud, sinule teenitud, seda sa välja ei pea andma. Isegi kui sa kannad sinna 10 eurot korraga, on see suur seeme. Selle rahaga alustad sa raha kasvatamist. Programmeeri ennast külluse lainele, see töötab. Kõiki muid nippe, mida kasutad, kasuta ikka. Rahakotis hoia alati seemneraha, et kott poleks kunagi tühi, isegi mõni vana rahakott, mis on seisma jäänud. Mulle väga meeldivad su kirjutised, aitäh nende eest!
Hei hei 🙂 Ma sooviks sulle ühe väikse jõulukingituse teha, as you are totally my person. Sina jaga näiteks sobiva automaadi asukohta ja kontaktnumbrit (võid mu mailile panna, mis nime all on) 🙂
Minu jaoks on ka oluline eelarve ning ostunimekirjaga poes käimine. Kuu algul panen paberile laekuvad sissetulekud ning kindlad väljaminekud (arved, eluasemekulud jne) paberile, lisaks plaanitud suuremad kulutused (mõni uus hilp või muu vajalik vahend) ja kasvõi mingi väike summa läheb teisele kontole mustadeks päevadeks. Üle jääva summa jagan enamvähem kuu peale ära ja see jääb siis jooksvateks kuludeks.
Olen ka täheldanud, et pangakaarti lehvitades kipuvad eurod eriti kiirelt sulama kuna pole täpset ülevaadet ning lihtne on end veenda, et polegi nagu kulunud…
Kui Sa võid avada, siis kas Mila isa ka oma panuse annab või on laps jagatud 50-50 elamisega ega mingeid lisakohustusi pole (mõlemad ostavad riideid, maksavad lasteaia-huviringitasu)?
Või on see supp nii hapu, et ei tasu torkida…
Säästunipid on mul laias laastus samad – nädala eelarve ja sularahamajandus (ja poes toote kilohinna vaatamine). Kui midagi suuremat vaja osta, siis enne võrdlen hindu, lapsele riided-jalatsid teiselt ringilt või siis odavama otsa omad (olen avastanud imelise jalatsitootja Demar, lapsele sain soojad kummikud sealt 14 euroga ja äärmiselt head on, ka talvesaapad on sealt). Kuna meie peres on kuus liiget, siis söögi teeme suuresti nö nullist ise. Erilise tubliduse korral peaks tegelikult tööle ka kaasa tegema, aga seda ma ei viitsi tavaliselt. Talvekartul on keldris, õunu sai ka sinna pandud, moosid-mahlad on enda aiasaadustest.
Kui võimalik, loe Roosaare “Rikkaks saamise õpikut”, seal on päris hästi kirjeldatud strateegiad, kuidas võlgadesse / laenudesse suhtuda ja mis järjestuses neid on mõistlik tagasi maksta.
Muidugi see strateegia ka, et natukenegi kõrvale panna, isegi kui tundub, et 10-15-20 euro kaupa pole mõtet, siis tegelikult ikka on 🙂
Vabandust, kuna esimest korda sattusin siia blogisse, siis võib-olla ei saa täpselt asjade seisust aru. Aga kui sa käid tööl ja ometigi teenid nii vähe, et ära ei ela, kas siis poleks mõistlik töökohta vahetada? Saan aru, et töö on Tallinnas – seal peaks ju olema võimalik leida vähemalt Eesti keskmise palgaga töökoht, mis võimaldaks ära elada, isegi kui ripsmepikendusi ehk kohe panema ei tasu hakata.
Muidugi ka see, et kui elus on olnud paremaid aegu, siis oleks ehk võinud midagi kõrvale panna. Aga tagantjärele tarkusest ei ole muidugi midagi abi enam.
Tänapäeval paistab, et kõige lihtsam viis rahasäästmiseks on lihtsalt mitte kellelegi võlgu jääda. Mul sõber jäi paar aastat tagasi krediitkaardi tagasimaksmisega hiljaks ja on nüüd siiamaani konksu otsas. Kõige kindlam viis tulevikus vähem raha kulutada on see praegu igat masti kreeditoridele tagasi maksta. Ja kui vaadata, millise intressiga laenud tavainimesele hetkel saadaval on (https://www.coolfinance.ee/vaikelaen näiteks), siis selliste asjade tagasimaksmisest paremat säästmisvarianti ei olegi.