Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.