Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.