Kas teil on vahepeal niimoodi, et hakkate viimastest asjadest kapis süüa tegema, olles üsna veendunud, et kui hästi läheb, siis kõlbab see ehk süüa, aga tõenäoliselt tuleb välja mingi kahtlane ollus? No mul täna nii läks ja tulemuseks oli hoopis mingi maagiline hautis, mis on nii hullult hea, et foodgasm saab uue tähenduse.

Et ma ei ära unustaks, milline köögigeenius ma olla võin, panen üle saja aasta ühe retsepti kirja.

Veiselihahautis

Vaja läheb: veiseliha stroogonovi, kolm sibulat, üks porgand, erinevat tomatimöga – toimatipastat, purustatud tomateid; pool porrut, purk läätsi, rohelist sibulat ja peterselli, tšillikaun või kolm

Valmistamine: kõigepealt pruunistasin ma pannil veiseliharibad koos sibula ja porgandisektoritega. No nii parajalt. Samal ajal valmistasin ahjupotti ette: porru, läätsed, tomatimögin, hakitud maitseroheline, hakitud tšilli, pool puljongikuubikut.

Siis segasin juurde lihasegu pannilt, panin silma järgi vett ka, et ikka oleks ahjus neil teha seal omavahel midagi. Maitsestasin tšilli-laimi maitseainega ja wasabi-seesami maitseainega. Ahjaa, sojakastet panin ja seesamiõli ja habanero kastet ka (sest mul oli ainult üks õnnetu tšilli ja nii ei saa ju).

Umbes tunni ja veerandi pärast (200 kraadi juures) lõhnas köök nagu … Chinatown? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis maailmaköögilõhnale see lõhn vastab, aga no jube hea, eks. Juurde riivisin kõva Eesti juustu (seda uut Saaremaa Ekstrat, mm) ja nüüd ägisen ja mõtlen, et elu noh, elu koosneb pisiasjadest. Näiteks õnnestunud ahjupajast.