September jäi täiesti vahele.

Jah, ma tean. Mul on blogi. Ma peaksin sellega tegelema.

See-eest tuli vahepeal välja uus raamat, kuhu ma olen panustanud. Ja siis see veebileht on ka, kuhu ma igapäevaselt panustan, teate küll ju.

No igal juhul, ma tulin tegelikult ütlema, et elu on… noh, imelik.

Elu on selline siiruviiruline, peamiselt. Tuleb ja läheb, üles ja alla. Ma näen pidevalt täiesti pööraseid unenägusid ja vahepeal on mul tunne, et see, mis ma unes näen, võib olla reaalsus. Või vastupidi.

Muuhulgas jäin täna jälle autoga teele. Neljas auto, viies?

Ma tegelikult, tegelikult üldsegi tulin ütlema, et ma tunnen viimasel ajal, kuidas ilukirjandus pressib must välja. Varbaotstest ka pressib välja. Ma seisan köögis, teen kohvi, ja peas hakkab kerima…

…ainult sel ühel korral ta ei vaadanud aknast välja. Igal muul hommikul ta oleks vaadanud, aga mitte sel korral. Sel korral ta lihtsalt segas oma kohvi, vaatas ainiti kapinuppu ja juurdles, kas peaks palkama koristaja. Ta poleks iial osanud aimata, et just seda hommikut jääb ta kõige rohkem oma elus kahetsema.

Ja see pressib must välja. Mingid suvalised lausekatked, suvalised hetked, suvalised deja vud.

Mult küsiti ükspäev, mis on mu ideaalne deit ja ma ütlesin hetkegi mõtlemata: “Katustele!”, teadmata, mida ma täpselt selle all silmas pean. Mida ma SAAN selle all silmas pidada, kui ma kardan kõrgust?

Vot, ja….

Elu on tegelikult kohutavalt hea viimasel ajal. See on lihtsalt pöörane, kui hea elu on. Oh, hea all ei pea ma silmas, et ei oleks mingeid, ee, tundemõõnu ja -tõuse, muidugi on. Aga värvikirevus tähendabki, et on pööraselt hea. Miski pole rutiin, iga hommik on uus. Ma jään ilma punastest kuudest, sest ma olen rampväsinud, aga…

…tegelikult ma ei tea, mida ma ütlema tulin.

Vist seda, et ma olen alles, aga et mul on nii palju asju käimas, et ma ei tea, kuhu suunda joosta.

Ja see on vahelduseks nii suurepärane tunne.