On veider suvi. Näiteks reedel vastu südaööd sõitsime me mööda Loode-Eesti maastikku, mul käes veinivaas, et otsida mõnusat kohta telkimiseks. Oli imeline õhtu, rabade kohal hõõgus veel viimane päike ja ma mõtlesin, et tegelikult on ju kõik hästi.
Mul on ees viimane nädal puhkust ja siis ma siirdun tagasi armsaks saanud tänavale kesklinnas, päris täpselt teadmata, mis saama hakkab. Olla on ärev ja ebakindel ja ootus, see on ka hinges.
Aga peamiselt on mul olnud kõige suurem probleem selle vaikusega, mis on pärast seda tormilist kevadet järgnenud. Et nüüd on hetked, mil ei peagi midagi tegema. Et koolid on läbi, et tööd on läbi, et et et
Ja see vaikus on olnud rahutukstegev ja ülimõnus samaaegselt. Pluss mulle meeldib see suvi ka – mul on olnud ainult üks kuumarabandus ja see on juba tegija näitaja! Muidugi häirib, et finantsiliselt on ikka veel kontodel üks suur auk, aga küllap ju sellegi korda saab, eks.
Ma ei mäletagi, miks ma kirjutama tulin. Mul oli mingi mõte. Ahjaa, puhkustest.
Ükspäev #naistejuttudes tuli meil teemaks puhkamine. Et kuidas kellelegi meeldib ja kas spaa terrassikohvikult peaks saama jalutada otse merre või kas menüüs peaks olema Uue või Vana Maailma veinid saadaval. Ja et miks inimesed Saaremaal puhkamas käivad, näiteks. Nojah, mulle, eksole, Saaremaa – ma nagu ei oska ilma selleta. Pole õige suvi, kui vähemalt üht nädalat pole Saaremaal maha vedelenud. Aga see kõik on nostalgiline, peamiselt. Ja famiilija. Minu väide, et mereni võib sõita ka rattaga mööda kruusateid (mitte et ma seda päriselt Saaremaal just teeks, pigem kodus olles) ja et vein maitseb hea ka pakist ja pissil võib käia põõsa all, ei pea olema spaa kahhelkividest kuldsegistitega tualett – ma hiljem mõtlesin selle oma väite üle pikalt ja sain järsku aru, et vot, selles asi ongi. Minu jaoks on SEE harukordne, et ma saan minna kohvi jooma terrassile, et lähema kilomeetri raadiuses pole kedagi peale metskitsede ja üksiku põrssa ja lihasööjalamba. Minu jaoks on SEE puhkus, et mul on vaikus ja kruusateed ja batuudil hilisõhtuni hüppavad lapsed.
Sest minu igapäev on ju korter ja logistika. Nõmmel elades ei tundnud ma nii karjuvat vajadust terrasside ja hilisööni taevaimetlemise järele, sest ma sain seda teha omas koduski.
Mis muidugi ei tähendaks, et ma ei oskaks hinnata spaapuhkust. Eelmisel suvel vist poputati meid Laulasmaal ja kingitusena kaasa antud bordeaux on senini üks parimaid veine, mis ma iial olen joonud. Ma tõesti nautisin, et oli restoran ja keegi pani kuumi, ee, merikarpe või misiganes need olid, mu seljale ja mudis õrnalt siit ja siis sealt ka natuke. Tõesti oli mõnus, et terrassilt sai jalutada mereni ja et põhimõtteliselt oli kõik käe-jala juures, sina ainult naudi ja ütle, kui midagi vaja on.
Aga – selleks ei ole mul ju tegelikult majanduslikke võimalusi. Et nautida selliseid puhkusi. Ja isegi kui oleks (ühel heal päeval äkki ikka on), siis ei kaoks ära see alternatiivpuhkuse ihalus mu hingest kuhugi. Ikka tahaks murutraktori järelkärus külajaanipäevale põristada, ikka tahaks tünnisaunas pakiveini juua, ikka tahaks pere lähedal olla ja vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas kõigil on mõnus ja hea.
Välismaapuhkustest võiks ka rääkida, aga ma praegu, mul kadus kirjutamissoon kuhugi ära. Mul on postkastis nii palju kirju, millele ma pean vastama, ja tegelikult lubasin ma endale, et puhkusest mingi osa pühendan suurpuhastusele ja riietesorteerimisele, ja Mila nõuab külma (?!) kotletiga kodust burgerit (ilma saiata, taldrikul, salati ja ketšupiga, nii et põhimõtteliselt tahab ta vist lihtsalt kotletti) ja ma pean nüüd välja mõtlema, kuidas see kotlet valmis saada ja siis maha jahutada, nii et inimesele sobiks, aga tundub, et see on mingi selline soov, mille ta mõtles välja minu testimiseks. No umbes et “mom test – does she fail or not?”.