Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.
Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…
Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.
Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?
Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?
Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?
Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?
Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…
Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…
Seda postitust toetas bookinghouse.ee.
6 thoughts on “Parisienne”
ma ka kangesti tahaks Pariisis ära käia, ka ei ole kunagi käinud. ja peaaegu oleks õnnestunud ka, aprilli lõpp-mai algus nüüd just, aga novot -saatus või miski-keski astus vahele ja jäi ära. 🙁
nii et ma tean, mida te tunnete ja elan väga kaasa!
Aga miks sa ei couchsurfi Pariisis? Kui ööbida ei taha kellegi juures, siis kindlasti leidub toredaid inimesi, kes kokku tahaks saada. Ettevaatlikkus muidugi ennekõike, aga ma arvan, et see on täitsa tore viis üksinda reisida.
PS. Pariis on tegelt ka ilus 😉
Miks üksi, mine Milaga hoopis 🙂
Üks mu pereliikmetest külastas Pariisi oma sõbrannadega ning kuna me polnud tükk aega kohtunud siis läksin minagi. Kuna me olime erinevates hotellides ning neil olid teatud ekskursioonid juba broneeritud siis ma ikkagi käisin väga palju omaette ringi…ja oli mõnus! Mulle meeldis. Saingi imetleda arhitektuuri, vaadelda inimesi, uudistada poeaknaid, mõelda Pariisi minevikust ja lihtsalt olla! Ja mulle selline olesklemine sobib. Eriti hea on kui paned prantsuse muusikat telefoni ja siis jalutad ja kuulad.
PS! Sellistel reisidel aitab üksinduse vastu väga hästi pisikese märkmiku pidamine, kuhu saad kõik oma mõtted ja emotsioonid kirja panna 🙂
Pariis on SINU elu unistus – sa ei tahaks ju, et peale lahkuminekut kellestki muutuks Pariis sinu jaoks metsikult kurbade mälestuste kohaks. Mine kindlasti üksinda. Naudi end, naudi linna, naudi kohvi, naudi toitu. Kindlasti kirjuta ka meile läbielatust 🙂