Täna muutusin ma hetkeks emotsionaalseks.
Ma olen korduvalt mõelnud, kui õige on see ütlus: “Hommik on õhtust targem.” Õhtuti muutuvad varjud tumedamaks, öösiti on vaikus valjem. Pimedas muutub üksindus üksilduseks, ja kui isegi kuud pole ja on ainult tuul ja kahisevad männid, siis kaotab reaalsus igasuguse kuju.
Ma lebasin voodil ja vaatasin öölambi loodud taevatähti ja mõtlesin. Mulle meenus nii eredalt see suvi Austrias, need emotsioonid. Kuivõrd võib olla üks inimene ülepeakaela armunud? Mulle meenus, kuidas mulle siis tundus, et kõik mu tunded on ühtäkki korraga üles äratatud; nagu meie selleaastane aastavahetuse tulevärk. Kõik korraga taevas, üks tunne kirjum kui teine. Taustaks vahemerelikult valged krohvitud seinad ja Mittel-Europa sügavsinine taevas. Kui vaimustav tunne see oli: lihtsalt tunda! Ma arvasin enne seda, et ma ei tunne iial enam mitte midagi. See suvi tõestas, et tunded tulevad alati tagasi.
Tänaõhtuses pimeduses meenus veel nii palju muudki. Ja ühtäkki ma tabasin end mõttelt, kuidas peaks sõnastama seda … Ühesõnaga, tabasin end peas kirjutamas. Kirjutasin peas, et … Kuidas teha kindlaks, kui palju õnne inimene oma elus väärib? Mu esimene peatoimetaja ütles kunagi, et talle tundub, et inimesele on antud elus tähemärkide arv. Ja et talle tundub, et ta on selle täis kirjutanud.
Mulle vahel tundub, et mu elus on olnud nii palju õnne, et ma olen äkki selle õnne arvu juba täis saanud. Samamoodi tundub pasaga ka, pardon my french, eks. Kui palju paska on ühele inimesele ette määratud? Millal see ükskord läbi saab?
Tähemärkide arvuga, muide, on vist paljudel kirjanikel nii. Et neil saab see täis ja nad rohkem ei kirjuta. Salinger ei kirjutanud suurt enam midagi pärast mingit hetke. Ja teisedki on mulle öelnud – mõned, kellest ma arvan, et nad peaks kirjutama, sest nad on geniaalsed – et nad enam ei taha, et tähemärkide arv on justkui täis.
Kui palju on inimesele ette nähtud õnne tähemärke, öelge mulle? Ma vahel tahaks nii väga osata olla … Noh, lihtsalt olla. Kogu aeg mitte ajada taga seda järgmist Suurt Emotsiooni. See järgmine Suur Emotsioon võib olla ükskõik mis, sõltuvalt eluperioodist. Senini oli see Päris Õige Töö. Hetkel, ma tunnen, ma teen seda. Ja nüüd on kohe tekkinud järgmine suur asi, mida taga ajada – või noh, ikka see vana suur asi. Päris Oma Kodu.
Ja on reaalne, et ma ei saa seda kunagi. Sest ma ei suuda kustutada miljon-aasta-taguseid võlgugi. Aga ikka unistan. Unistan remontimisest ja ehitamisest ja öistest piknikutest voodis.
//
Ööd on sageli nii rasked, ma ei tea, miks. Ma olen praegu õppepuhkusel, õppeasjadega olen tegelenud täpselt, ee, 10 ühikut. 1000 ühikut olen tegelenud muude asjadega. Ma ei saa aru, kuidas see igapäev mind neelab, ja päriselt, ma päris siiralt naudin seda igapäeva.
Aga millegipärast saavad halvad emotsioonid mind teinekord öösel kätte ja siis ma pillin nagu vana loll.
Tähendab … Kuidas siis leitakse see tasakaal selle vahel, et olla emotsionaalne TÄPSELT PARAJAL MÄÄRAL? Sest ma vist ikka ei oska. Ma tahan uppuda asjadesse täielikult ja naerda liiga kõvasti ja ahmida vaimustusest õhku. Võib-olla ma peangi need öised lakkevahtimised selle vastu ohvriks tooma.
//
Aga täna oli hea päev, sest see algas juba hästi. Raadiost tuli Dahlingu “Menthol” ja mul oli pärast autos inimene, kes selle mainimise peale koheselt laulis “And it’s going to be wild!”, ja ma mõtlesin, et kurat, Dahling ja elu ja päike ja teate, mis siis, et ma pole enam 20 ja ülikoolis juukseid lehvitamas, mõned asjad jäävad.
Näiteks see, et elus on fantastilisi asju ja inimesi igal nurgal, hoia ainult silmad ja meel avali.
9 thoughts on “and the air is pure menthol”
Nii mõnusalt kirjutatud postitus! Vaata, et sul endal tähemärgid kunagi otsa ei saa, sellest oleks väga kahju! 😉
:*
Oeh. Mina pole ammu-ammu tundnud seda Suurt Emotsiooni ja on minulgi perioodid, mil ma arvan (loe: kardan), et ma polegi selleks enam võimeline. Aga ma siiski usun. Ja tead, miks ma usun? Suuresti tänu Sulle. Loen Su blogi ja mõtlen, et elu ongi selline – perioodiline. Ja ega see Suur Emotsioon tulemata jää. Kogu aeg olekski raske elada sellega. 🙂
Elu ongi perioodiline. TÄIEGA ÕNNEKS. Kui ainult keegi suudaks garanteerida, et palun, kas saaks selle Suure X-i jälle millalgi lähiajal?
Vahel ongi nii, et tuleb õppida lihtsalt seda hetke nautima.
Isiklikult mul oli väga suur ja valus õppetund möödunud augustis. No ikka nii suur pauk, et hetkel ei huvita mind mehed mitte millekski muuks kui ainult üheks asjaks. Ja siis on jälle rahu majas.
Aga see juhtum oli hea ja vajalik, sest ma õppisin üksi olema. Ja seda tõesti nautima. Ma olen enda jaoks otsustanud, et saan olla õnnelik ka üksinda. Ma ei ütlegi, et see nii igaveseks jääb. Ma soovin saada oma esimese lapse paari aasta pärast. Ja kui tuttavad mulle ütlevad, et kas mul on siis mingi kandidaat hetkel, siis südame rahus ütles, et ei ole, aga küll ta selleks hetkeks olemas on. Ma ei kahtlegi selles, et õigel hetkel on see inimene lõpuks olemas.
Seni aga…. seni NAUDIN ma oma üksinduse võlusid, teinekord nutan üksildusest samuti öösel patja aga olen siiski f***ng õnnelik oma praeguse elu üle ja lihtsalt naudin hetke.
Augustid on faking saatuslikud, olen ma aru saanud. Ja EI (kallis saiko, kes – ma ju tean, muah sulle!, – loed seda) mõtle ma selle all vaid oma viimase 7-8 aasta elusündmusi. Minu jaoks on alati augustid olnud kuidagi saatuslikud…
Kõigepealt pean ütlema, et nende peatoimetaja sõnadega meenus mulle automaatselt katkend Tõnis Mägi elulooraamatust. Seal kirjeldatakse õhtut, mil Mäks oli oma sõbra juures ja võeti viina, lapsed jooksid elamises ringi ja Mäks, sättides end kojuminekule, teatas siis lastele, et tema ongi Aeg ja et aeg on nüüd täis 😀
Aga mitte sellest, onju. Väga hea postitus, Daki. Kogu arutlus on naelapea pihta. Ma naudin seda, kuidas sa suudad kõige sitemagi (vabandust) olukorra juures ikkagi sellise täpselt sobiva huumori säilitada. See on mulle endale ka omane ja ma olen iseendki üllatanud, MILLISTES olukordades ma suudan naljakat poolt näha. Muidugi samavõrra on mind üllatanud huumorimeele vaegusega inimeste hulk. Huumor aitab eluga hakkama saada, ja mitte lihtsalt hakkama saada, vaid stiilselt hakkama saada, kurat võtaks!
Kadi, sa oled täiega oosõm.
Õhtud ja ööd ongi raskemad. Ma tunnen end siis haavatavamalt, õrnemalt, ausamalt. Miski murrab päevase tugevuse, vastupanuvõime. Tekib tagasilangemise tunne. Igaühel omad tumedad varjud, kas pole?