Alustan uut (külalis)postituste sarja, et tähistada kõiki neid ühtteist aastat, mis ma olen internetis bloginud. Take that, noored blogistaarid! 11 faking aastat! Ühesõnaga, #naistejuttudes tuli idee panna kirja oma päevad. Kui erinevad võivad olla (naiste) igapäevad? Sellega seoses kutsun ka oma lugejaid mulle saatma samas stiilis päevapostitusi – panen need üles ja lõpuks, kui veebruari- ehk sünnipäevakuu läbi, loosime välja ka mõne vahva auhinna, eks ole? Teen ise otsa lahti!

Minu päev, A.D. 2015, veebruar

Äratuskell heliseb. On 7:45. Mila peab lasteaeda jõudma hiljemalt pool 9, aga tegelikult võiks siiski varem. Õnneks on mul pandud sada äratust ja kuna tavaliselt selle aja peale on Mila juba minu kõrvale voodisse roninud (ta ikka öösiti teeb neid trippe ühest toast teise), siis on tema see, kes äratuskella peale ärkab. “Emme! Äratus! Tere hommikust!”

Hommikul millekski muuks peale riietumise aega ei jää. Kiirelt teen endale köögis termostassi kohvi ja šeikerisse Eqology segu. No ja siis seda vitamiiniasja võtan ka. Laps riidesse (tavaliselt sõjaga, sest küll ei sobi üks, küll teine sukapüks), ise riidesse, silmad poolkinni uksest välja. Vahepeal ei käivitu auto, või siis käivitub, aga suure külmaga ei pruugi uks kinni jääda. (Okei, neid mõlemaid asju on juhtunud KORD, aga SIISKI.) Laps autosse, kaks minutit sõitu, laps lasteaeda. Kui autoga on jamasti, siis tuleb startida 20 minutit varem, et õigeks ajaks jõuda.

Lasteaias on äge, mulle meeldib. Klooga lasteaed on üks ägedamaid kohti EVER. Mila jääb sinna suurima heameelega, vist ainult ühel korral on olnud natuke hädaldamist. Kui uuesti autosse istun, on see juba soe ja kohvi parajalt jahe ja ma saan juua kohvi ja suitsetada ja sõita rahulikult mööda maanteed ja mõlgutada oma mõtteid ja juba peas tööd teda. Kas te teate, kui friiking mõnus on nii tööle sõita? See on IMELINE!

Vahepeal on meil töö juures koosolekud, aga kui neid pole, siis teen lihtsalt tööd. Jõuan, kirjutan, suhtlen. Vahepeal lähen kohtun mõne eriti ägeda inimesega või käin mõnel eriti ägedal üritusel. Ülejäänud aja me teeme toimetuses pulli ja hellome ja üleüldse – ma olen leidnud oma koha. Mitte et ma poleks seni töötanud koos ägedate inimestega – absoluutselt olen! Aga kuidagi see Hello! sünergia, fluidum – see on imeline ja klapib nii hästi.

Hiljemalt kell pool neli pean startima, et jõuda Milale lasteaeda järele. Tee peal käin poes, tavaliselt Grossi poes. Sest ma olen vaene. Lapsega koos käin Selveris, sest MITTE MISKI MAAILMAS  ei asenda iseteeninduspulti, kui sa oled lapsega poes.

Jõuame koju, kiired tööasjad veel koduarvutist. Laps mängib, kassid kräunuvad ja/või söövad, mina laulan ja teen süüa ja siis ootamatul on õhtu. Kell 1830 on Simpsonid. Neid vaatame. Siis on tund aega Modern Familyt, mille ajal tegeleb Mila mingite oma asjadega – harilikult on selleks Youtube’ist mingite ERITI IMELIKE videote vaatamine, kus täiskasvanud inimesed lihtsalt avavad mänguasjapakke ja räägivad sinna juurde, mis seal sees on.

Kell 20 algab magamaminek. Tuduriided. Hambapesu (“Tee vrõmm-vrõmm! ka!” – see siis tähendab, et ma pean mingeid ketassae häälitsusi hambapesule juurde tegema.), siis poni kaissu, lepatriinulamp põlema, unelaulud ja vahel mõni unejutt (kuigi raamatuid loeme sporaadiliselt, siis kui tuju tuleb), ja siis pikk headöödrituaal.

“Head ööd, kallis.”
“Head ööd!”
“Ma armastan sind hästi palju.”
“Mina armastan sind NII palju!”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Ei… Mina armastan sind veel rohkem!”
“Olgu, kallis. Head ööd.”
“Head ööd.”

Ja kui ma unustan ja lähen ukselt ära nii, et tema on viimasena öelnud headööd, siis on see SUUR VIGA, sest on OLULINE, et just MINA ütleks viimasena “head ööd”.

Ja siis on see hetk päevast, kus ma kuulan, kuidas mõni laulab voodis omaette ja ma olen NII VÄSINUD. Ma mõtlen, et pole võimalik, et keegi on rohkem väsinud kui mina kell 2030 iga päev. Ootan ja kuulan. Vahepeal ei teegi midagi, vahepeal jooksvalt veel töötan.

Ning siis ta jääb magama ja järsku… Ma jaksan jälle!

Maksan arveid, mida on alati nii palju ja ma olen alati nii palju võlgu, aga ometi, äkki, siiski, lõpuks – äkki kahe kuu pärast juba enam ei ole? Natuke kirjutan magistritööd, natuke räägin Lemmiku või K2 või K.-ga või Ruumi või… kõigi nende paari-kolme inimesega, kellega mul aega rääkida on. Siis vahepeal vahetult enne südaööd teen veel lambist tööd. Sest meeldib. Ja sattus nii. Või siis magistritööd. Või siis loen veidraid fakte USA kohta. Noh, teate küll, lõõgastumise osa.

Umbes kell 1 öösel annan alla ja medsid ka juba töötavad ja lähen vastu uuele päevale. Igal õhtul mõtlen, et homme on see päev, kus ma ka tegelikult trenni oma päeva mahutan.

Aga homme, eks?

(PS. Kasutades otsingut, võib leida sarnaseid postitusi minevikust, kus ma ennegi olen oma päevi kirjeldanud.)

(PPS. Kui sa tahad oma päevast kirjutada ja tahad, et see mu blogis külalispostitusena ilmuks, siis saada oma tekst mulle meilile!)