Kortermaja.

Ma alustasin “Kortermaja” järjejuttu ajakirjale Naised vist eelmisel sügisel. Peatoimetaja tahtis vahelduseks mingit sellist juttu, kus iga peatükk poleks eelmise või järgmisega nii tihedalt seotud ja et lugejad, kes iga nädal ajakirja kätte ei võta, saaksid siiski pointile pihta. Ja siis tuli mulle pähe see kortermaja. Kõik need naabrid ja elanikud, kõik need seinte taga hingavad inimesed, keda sa vahel näed ja vahel kuuled, aga kellest sageli ei tea midagi.

Ootamatult sai “Kortermaja” järjejutt läbi ning veelgi ootamatumalt oli Ajakirjade Kirjastus nõus selle siiski raamatu kujule voolima. Kirjutasin paar peatükki juurde ja ühel suvepäeval oligi lõpuks raamat trükikojast käes. Fast forward mõned nädalad kui ühtäkki keegi ütles, et oli Tasku raamatupoes näinud mu raamatut edetabeliriiulis. Ei saa olla, mõtlesin mina. Aga oli! Tõesti, sel hetkel, kui lõpuks sattusin Eesti ilukirjanduse edetabelit vaatama, oli vist “Kortermaja” kolmandal kohal. Kuidas… miks…?!

Värskes Rõhus peaks nüüd uuel aastal tulema ka üks põhjalik teose arvustus, mida ma ootan pikisilmi. Aga ma tean, mis mul järgmiseks teha tuleb. (Peale magistritöö muidugi.)

Järgmiseks tuleb astuda see samm ja vähemalt püüda kirjutada ära See Romaan. Ma kahtlen ja kõhklen ja loen kõiki raamatuid pilguga, et KUIDAS küll üht romaani kirjutatakse, ahhh, öelge mulle keegi?! Aga miskipärast paistavad inimesed uskuvat, et ma olen selleks võimeline ja et see oleks hea romaan, kujutlege.

“Kortermaja” andis mu sellele aastale väga palju juurde. Väga palju.