Reisid ja hotellitoad

Sel aastal on olnud mõned vähesed, aga seda ägedamad tripid. Näiteks märtsikuine suhteliselt eksprompt Hispaania perereis oli lihtsalt FANTASTILINE. See hullumeelne kimamine läbi Euroopa, need pimedad ööd üksinda roolis, kui bussitäis rahvast magas, need veinised õhtud terrassil ja grillimine ja need imelised vaated ja käänulised teed ja see eesel, kes vedas käru taga rehvi, kärus mees vaatamas meid sellise näoga, et misasja, te pole varem näinud tagavararehviga eeslit või?

Või siis ka need tripid vana hea Punase Noolega. Jaanipäev Saarlandis, poris sumpamine ja unistuste täitumine. Või siis see sõit Tartusse ja suvilasse ja sealt Misso, või siis see peokingadega läbi soo sumpamine, et alasti öises soojärves ujuda. Või siis need Rootsi kruiisid, see suvine, aga nüüd see viimatine ka. Lihtsalt nii palju ägedaid legendaarseid hetki, mis neisse meie-mälestustesse talletuvad. Ja kõik need meied, kellega ma olen saanud neid hetki jagada.

Ja ka hotellitoad, neid on olnud sel aastal ikka megapalju. Ma olen juba Tallinna hotellide püsikunde (sest kuidas muidu saab üks maakas linna ööseks jääda) ja ma juba tean, millist tuba millises hotellis küsida tasub. Need hommikud, kus sa kuulad ukse taga venekeelset jauramist ja naerad omaette, või need ööd, mis saavad varahommikuks ja väljas sajab vihma või ka lund ja sa tead, et siit edasi on veel üks päev ideaalsust.

Järgmine aasta tuleb kindlasti teistsugune, reisida saab ilmselt palju vähem, aga juba on mõned asjad plaanis (can you say Foo Fighters? Can you say Göteborg and roadtrip? CAN YOU?! I can!) ja üleüldse. Võibolla ei pea varsti hotellides ka ööbima enam.