Ja jälle ma ei maga.

Ma ei tea, mitmes päev see on, ilmselt pole neid palju järjest saanud, aga ikka on tunne, nagu ma poleks iialgi maganud. Neli-viis uneta ööd ja mõtled omaette: kuidas ma sain ometi niimoodi varem funktsioneerida? Neid perioode on olnud ju sitaks. Aga kuidagi olen ellu jäänud, ju jään ka sel korral.

Täna läks uni ära kell 3 ja ma püüdsin kõiksuguseid asju. Kuidas lülitada mõtted välja? Need mõtted, mis sulle sisendavad kõike seda, mis pole tõsi, nagu vägivaldne suhtepartner on need mõtted mu peas, kui magamatus on oma võtnud. Nad ütlevad, et sa ei jõua, sa ei saa, sa oled ummikus ja miski ei lahene iial. Samal ajal püüab ratsionaalne pool rahustada: sa ei saa HETKEL midagi teha. Jää magama, hommikul tegutsed. Aga tunnid tiksuvad ja sa saad aina enam aru, et hommik ka ei päästa, sest selleks ajaks oled sa juba jummala sooda ja mingi x-logistika orgunnimine – nagu mul siin neil päevil on, sest kaardiga ei saa rongis maksta ja viimane sula läks päkapikkude taskusse – käib selgelt üle jõu, hea kui põletavad töö- ja kooliasjad ära jõuad teha.

Üks hullemaid hetki on see, kui sa tajud, et sa oled mitu tundi voodis püüdnud liikumatuna lebada ja maailm su ümber hakkab ärkama. Kuskil paugatab uks, kuskil kaabib autorehv jääd. Vanasti käis selle juurde ka tänavakoristusmasin, aga Kloogal need ei käi, talvel saati mitte.

Siis püüdsin ma unistada. Ma mäletan, et kunagi suutsin ma end magama unistada. Eriti siis kui olin teismeline. Ma unistasin peamiselt autodest. Teinekord jälle poistest. Ja siis autodest ja poistest.

Ma unistasin VÄGA palju autodest.

Nüüd on peaaegu unistuste auto olemas, olgugi et remondis. Unistustepoisid on ka ju olemas, aga unistada ei tasu, sest siis sõnub ära. Millest siis unistada?

Mul polegi enam unistusi, vähemalt mitte unistamisväärseid. Muidugi olen ma kuskil hingesopis kindel, et minuga juhtuvad jälle õige pea kõiksugused fantastilised ja toredad asjad ja väikestviisi toimuvad need iga päev. Hommikuks saadetud lumeuputusepilt. Fantastiliselt kaunis jõulukuusk. Mokaotsast öeldud “sa oled lahe”. See, et Andres Anvelt vastab pea kohe mu kirjale sõnadega: “Teeme ära!”

Väikesed nunnud pisiasjad.

Aga unistada ikka ei oska.

Seega sel ajal, kui ma loen jäänud tunde kellahelinani, mõtlen ma hoopis kirjutades. Näiteks kirjutan seda postitust oma peas valmis. Siis mängin Family Guyd ja ehitan kogu linna ümber. Ja siis imetlen seda linna järgmised veerand tundi, kuni aku hakkab lõppema.

Ja siis ülejäänud aja mõtisklen elu võimalikkusest maal. Kuidas ma olen siin pea aasta elanud ja alles nüüd, seoses lasteaiandusega, olen ma hakanud järsku iga päev ütlema inimestele tere – ja mulle öeldakse tere vastu. Mul on ühtäkki tekkinud tuttavad näod – kes ei ole kohalikud bomžid või poemüüjad. Ja ma saan aru, kui rõlge sotsiaaleksperimendi ma enda peal siiski läbi viisin. KUI VÄGA on ühel inimesel vaja siiski seda tunnet, et ta kuulub. Et tal on anonüümne, kuid siiski, kogukond. Et tal on kellegagi small talki ajada. Et ta pole üks nähtamatu vari rongis või koduteel või poesabas, keda keegi ei tunne ja kellest keegi puudust ei tunne, kui ta ühel hetkel enam välja ei ilmu.

Kui ma nüüd aga kuidagi suudaksin uuesti unistama õppida.

Kuidas see käis?

Ja küllap ühel ööl ma ka magan kauem kui kolm tundi. Siis ehk tundub see reaalsus… reaalsemana. Tehtavamana.