Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.
Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.
Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”
Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.
Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?
No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?
Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.
Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.
Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?
Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.
10 thoughts on “volatile times”
Lapsevanemaks olemine pole kunagi olnud nii keeruline kui praegu. Pidevalt on tunne, nagu kõnniks miiniväljal. Karistada ei tohi, distsiplineerima peab, tuleb positiivselt motiveerida, ei tohi häält tõsta…. iga päev tunnen end süüdi, et mida kõike ma olen tõenäoliselt valesti teinud ja milline tohutu vastutus mul lasub iga öeldud ja ütlemata sõna, iga tehtud ja tegemata teo eest. Kui käratad, sest mitte miski muu ei mõju, võib naaber kutsuda politsei. Kui ei kärata, siis vaatab viltu keegi teine, kelle meelest oled liiga leebe.
Jah, on hoolimatuid lapsevanemaid, aga enamus püüab eluga parimal moel hakkama saada ja oma lapsi armastusega kasvatada.
Kahju on sellest, mis juhtus. See on täiesti mõttetu kahe inimese hukk, nii õpetaja kui selle teismelise. Keegi ei kasvata oma lapsest tapjat.
Mu magistritöö on sel teemal – hea ema kuvand. Sest ka mulle tundub, et see on võimatu, olla hea lapsevanem neil aegadel.
Üliäge ja vajalik teema, aga ilmselt ka üsna suur tükk läbi hammustada. Ootan suure huviga sinu tõlgendust sellest!
Oi, nii põnev! Kas sa blogis ei tahaks mingeid juppe oma tööst jagama hakata – arutlemiseks ja nii? 🙂
Olen oma mõtetega samal lainel. Kirjeldamatult raske on teinekord olla lapsevanem just seetõttu, et puudub konsensus selles osas, mis on parim lähenemis- või lahendusviis. Küll oleks lihtne, kui oleks olemas see teadlik ja alati enesekindel sisemine mina, kes ütleks, et just see, mis sa lapsevanemana praegu tegid, oligi parim. Ma ei tea, kas meie, praegune lapsi saav ja kasvatav põlvkond, lihtsalt mõtleme need asjad nii suureks ja keeruliseks, või oli varem tõesti laste kasvatamine sirgjoonelisem ja seetõttu lihtsam?
Viljandi juhtumi osas loodan, et vähemalt meedia suudab säilitada kaine pea ja näidata vastuste otsinguil kannatanute suhtes üles taktitunnet. Meil kellelgi pole tegelikult ju vaja klapperjahti ja verd. Süüdlas(t)e väljaselgitamine ei pööra olukorda tagasi. Küll aga ootame me kõik mingisuguseid vastuseid, et sellest kogunenud õõvast üle saada.
Ka mind huvitab Sinu magistritöö. Milline peaks olema siis ikkagi üks “õige” ema? Kuidas peab last kasvatama?
Kui kommentaare ei loe, on palju lihtsam elada 🙂
Mul on juba mitu päeva tunne, et tahaks näpud kurku ajada ja selle saasta endast välja oksendada. Minu vanemad olid ka õpetajad, seejuures mõlemad rangemapoolsed, aga heasüdamlikud ja pühendunud. Ka minu tuttavate seas on olnud neid, kes on hakanud heietama, et ju see õpetaja ikka liiga range oli ja et on loomulik, et poiss oma õiguste rikkumise eest (politsei pidas noaga kinni ja toimus hoolekogu istung, kus õpetaja ka osales) kätte maksis ja nii edasi.
Ma ei julge enam üldse uudiseid vaadata ega taha mitte kunagi ühtegi kommentaari lugeda. Fukitol, 200mg, manustada vastavalt vajadusele.
Lapsevanem olla on tegelikult väga lihtne… siis, kui ei mõtle pidevalt, et kuidas ikkagi tänapäeval peaks või võiks või tuleks. On vaid üks asi, mis peab olema – armastus. Armasta oma last päriselt ja tingimusteta ja temast kasvab tasakaalukas ja normaalne inimene. Ja see päriselt armastamine ei tähenda lapsele igas olukorras õiguse andmist – see tähendab õiglast ja objektiivset suhtumist ka olukorras, kus laps on midagi halvasti teinud. Minu ema ütles ikka, et last ei ole võimalik armastusega ära rikkuda – ja nii ongi… juhul kui aru saadakse, et armastus on tingimusteta tunne, mitte lapse ülekülvamine asjadega, kuhugi upitamine või muu selline. Julgen seda kõike öelda, sest olen kahe tubli täiskasvanud tütre ema ja kolme lapse vanaema.
Maire, Sinu kommentaar on minu meelest õigemast õige.