Täna olid eriti eredad ja värvikad unenäod. Muuhulgas käisime emaga suuskadel mööda vanu indiaaniradasid, aga enne seda nägin unes, et ma olin teadlane. Või isegi pigem leiutaja. Ma olin (ilmselt eilse Doctor Who osa valguses) leiutanud ajas tagasi rändamise vahendi.

“Õigemini pole see ajas tagasi rändamine,” täpsustasin unes ühele noormehele. “Sa saad sellega hetkes tagasi minna ja selle hetke uuesti läbi teha. Ma muide olen seda ka juba praegu selle vestluse ajal kasutanud.”

Ja olin tõesti. Vahend ise oli natuke nagu higipulk – seda pidi tõmbama endale nahale, kus ta hakkas kergelt helendama ja vupsti, olid sa tagasi situatsioonis, mida sa muuta tahtsid.

Noormees, kellele ma oma leiutist näitasin unes, oli mulle võõras, aga muutus kasvavalt murelikuks. “Aga sa ju tead, et see on ohtlik! Sa oled naine ja naised ei tohi leiutada, saati veel midagi nii suurt ja olulist…! Me peame põgenema, koheselt, enne kui keegi teada saab.”

Muuhulgas nägi see noormees välja natuke nagu Mallu Kardokas, aga polnud kindlasti tema.

Ja siis me põgenesime. Mingil põhjusel võtsin ma oma asjad kaasa kilekotiga ja mõtlesin, et küllap seal, kuhu ma lähen, palju asju pole vaja. Sest venelased on ju juba sees ja ime, kui me siit Tallinnagi jõuame…

Noormees arvas, et me peaksime auto või ühistranspordi asemel proovima siiski hääletada. Et kuidagi anonüümsem ja turvalisem.

Aga enne kui me maanteele jõudsime, vajus sisse sild, mööda mida me kõndisime. Jões ujusid mõned tuttavad inimesed, kellele mu saatja ilmtingimata hüvasti tahtis öelda, aga seda tehes kippus ta ise ära uppuma…

Ja siis tatsas tuppa Mila ja ütles sosinal: “Terekest!”, ja sinna mu põgenemine ajas rändamise vidinaga ka jäi. Kas venelased said mu kätte või ei? Eks seda näidatakse ehk järgmises osas.