Üle pika aja käis mul külaline, Nõmme Naabriplika tuli külla. (Ükskord üritas varemgi, aga seisis vale suuna perroonil.) (Yes, these things happen.) (God, ma elan kaugel.)
Rääkisime elust ja lastest ja ülikoolist ja suhetest ja sellest, kuidas võiks elu korda saada. Mina siis.
“Noh, ma nüüd vaatasin oma tunniplaani, et mul on jõuludeks – kui ma kõik ära teen – 100 punkti koos, ja siis jääb kevadeks vaid magistritöö ja üks valikaine teha,” uhkustasin.
“Misasja? Kahe aastaga teed ära või?” imestas Naabriplika.
“Nojah, ee… Tahaks, mingi, hakata normaalset elu elama, või nii. Üheksast viieni ja… Öeldakse, et that’s all the rage these days.”
“Jah? Kes ütleb?”
“No mulle ikka isa vahepeal helistab ja kui kuuleb, et ma Milaga koos lõunauinakut teen, siis ütleb sugestiivse häälega, et ma võiks ikka produktiivsem olla.”
“Blergh!” viskas Naabriplika käega. “Sa oled kõigest valesti aru saanud! Bakat tehakse nii, et kui on kolm aastat, siis teed seitsmega. Kui on magister, siis võtad lõpuks akadeemilise ja aasta passid tühja ja siis teed viimase kahe nädalaga magtöö valmis. Aga sa plaanid nominaalajaga ära teha? Nii kiiresti? OVERACHIEVER MUCH?!”
Aww! Keegi arvab, et ma teen rohkem kui ma tegelt võiks!
Ma muidugi ei tee, aga ikkagi – aww!
2 thoughts on “overachiever”
Kui sul on oma firma ja pead sealtkaudu endale palka maksma, siis on mõistlik ülikooliga venitada küll nii palju kui saad. Mitte akadeemilist võtta, aga venitada magister kolme aasta peale näiteks. Siis on haigekassa veel ühel aastal riigi poolt makstud ja sa ei pea muretsema endale palga maksmisega – tulu võtad hiljem dividendides välja ja hoiad sots.maksu võrra kokku. Lõppkokkuvõttes jääb rohkem raha kätte, sest ega seda raha ju ülearu nagunii ei ole 🙂
oh, mul on juba lugemine sassis, kaua ma ülikoolis käinud olen 🙁 Baka tegin kolmega ja kohe magister järgi, nüüd algab neljas kursus. Mõtlen iga päev, et võiks juba läbi olla 😀