Tegin täna suurest heameelest, et saan jälle kanda teksaseid (st et enam palavus ei tapa surnuks), veidra selfi. Teksad väga peale ei jäänud, aga ma tundsin end üle mitme päeva adekvaatsena. Et ma näen välja adekvaatne, võibolla treenimata silmale isegi ilus.
Nüüd jäin seda pilti õhtul vaatama. See tähendab, jäin ise endale silma vaatama. Jälle see forsitud naeratus, jälle need sügavkurvad silmad, jälle see sunnin-end-liikuma-ja-olema-normaalne-sest-nii-peab-ja-muidu-sõbrad-muretseks. Jälle see fake it till you make it.
Vaatan endale otsa, sõna otseses, ja küsin, mis edasi saab.
Eelmisel sügisel alustasin ma uut aastat magistriõppes, kahel-poolel töökohal, lahutamata-but-separated, korterinaabriga, kaheaastase lasteaiatuga, Nõmme mändide all, omas kodus, lõpuks ometi tundes, et äkki läheb paremaks lõpuks.
Sel sügisel alustan ma uut aastat viimasel aastal magistriõppel, oma firmaga (mis toidab minimaalselt ja ebaregulaarselt), lahutatuna, korterinaabri ja elukaaslaseta, kolmeaastase lasteaiatuga, Klooga mändide all, üürikodus, lõpuks ometi tundes, et tegelikult ei lähe kunagi midagi paremaks.
Miks kõik need asjad tsüklis peavad käima? Miks koguaeg ring viib sinnasamma tagasi?
Logistika, mis sügisel pihta hakkab, tundub hoomamatu. Täiesti hoomamatu. Kuidas Naabrinaine seda omal ajal tegi, jääb mulle alati mõistatuseks – aga ma ei hakka olema kunagi nii tubli ja täiuslik ja adekvaatne ja mõistlik kui Naabrinaine. Ma pean leidma mingi oma tasakaalu, kuidas hakkama saada sellega, mis mulle on antud ja hakkama saada selleta, mis mult on võetud või mille ise ära andnud.
Tegelikult ma tahtsin küsida, et soovitage ägedaid trenne palun, ja kui keegi oosõm autot oosõm hinnaga müüb, siis võib minuga kontakteeruda, sest ma nimelt hakkan autot ostma. Teoorias.
Ja Klooga on suveti ja suve lõpus kohutavalt lärmakas. Hea, et seda “külmalainet” nädal aega olnud on, saan lõpuks vaid üht akent lahti hoida ja teised kinni panna. Aga akna taga käib juba mitmendat päeva sõda, mis on asendanud need seltskonnad föönidel ja motikatel ja autodel, kes muidu alevi vahel ja järve ääres ännasid.
Vaikne on alles siis, kui tuleb lumi. Tahaks lund.
Tahaks, et hakkaks parem. Ja lumi teeb peaaegu alati paremaks. Kõik.
32 thoughts on “sügised”
Laps kasvab ja sina lōpetad magistri ja mina usun sinusse endiselt, et ühel päeval sa veel jood shampust.
Ma ei tea, milline sa iseendale parasjagu tundud, aga mina näen, et kōigele vaatamata sa tegutsed ja liigud ja ei anna alla.
Ja vähemalt üks hea asi kaasneb armastusse enam mitte uskumisega tavaliselt alati: teksad lähevad jalga ja varsti ei seisa enam ülevalgi.
Jaksu ja päev korraga!
Ma lihtsalt hakkasin nutma praegu.
Aga heas mõttes vist, pigem.
Aitäh sulle.
Vaata, ma ei tea, kas sul sellest abi on – ma ei tea hindu ega tingimusi ega midagi, aga ma tean, et ta on hea – inimeste kaudu, kelle last ta on hoidnud ja kes metsikult rahul olid:
look4care.com/u/3034#.U_Oz4NZtv3B
Aitäh, Ia! Muide, sa ei tea, kui oluline on minu jaoks kuidagi see, et sa loed ja vahel kommenteerid ja, noh, et sa mõtled mu peale. Ma ei tea, miks, aga see on mulle ääretult oluline.
Üks hingepai! Hakkama tuleb saada üks hetk haaval, üks päev haaval ja kõik, ette ei pea muretsema. Nii toetan ma end ise, kahekesi tütrega majandades. Lihtsalt praegune hetk korraga! Saagu see mantraks!
Mu sõbranna müüb oma kuldset!!! sõpra: http://www.auto24.ee/used/1783103
Aah! See auto oleks täiega minukas, kui mul oleks 2x sama palju raha:(
Aga aitäh, üks päev korraga, ega muudmoodi saagi:)
Ja muide, veel! See ainus, mis ma praegu vaatasin oma hinnaklassis, ja sai lemmikuks, on ka kuldne!
Kui laps saab 3 siis on EV kohustatud andma lapsele lasteaiakoha. Soovitan minna piirkonna valitsusse ning sulle garanteeritakse lasteaiakoht.
Mina sain oma piiga nii lasteaeda.
Soovitan sul ka sama teha.
Minu arvates oledki ilus. Ja mul on enda arvates päris treenitud silmad.
Ma seisin õhtul veel alasti peegli ees ja püüdsin näha, et olen. (Korra hakkasin nutma praegu.)
Ma tegelikult usun, et ma olen. Mitte modellimoel, aga omal moel ikka olen. Sest inimesed ju ometi on mind väidetavalt armastanud nii nagu ma olen, venitusarmid ja rasv and all.
Ja ometi olen ma hetkel üksi.
Kõige objektiivsem on lapse armastus. Püüa end näha ja armastada, nagu Mila sind näeb ja armastab.
Ja muideks. Alasti on vähesed inimesed selles universaalses mõttes ilusad. Proovi täna õhtul teha nii, et paned selga oma lemmikriided ja seisad siis uuesti peegli ees. Aga ära unusta naeratada (isegi, kui see pingutus nutma ajab). Siis, ma usun, on äkki natuke teistmoodi.
Aitäh, ma täna ei jaksa, aga võibolla jaksan homme. Mind, muide, aitas ka see mu praegune FB profiilipilt. See on tõesti ilus pilt ja selle ajal ma esiteks suutsin hetkeks ära unustada kõik selle muu.
Mind aitas täna hommikul see, kui vaatasin päikest rohuliblel säravas kastepiisas. Väikesed ilusad hetked…
Neid hetkeid tuleb ilmselt ajaga minugi ellu tagasi. Peab ju tulema.
Kallikene, oledki ju ilus! 🙂 Ja koik saab kunagi korda, tosiselt. Elu lihtsalt on nats nome ja kogu aeg on mingi up&down aga ma kordan endale pidevalt “nothing in life is permanent” 🙂 Seda heas mottes muidugi – elu muutub kogu aeg, aga lahed selle vooluga kaasa ja in the end all is zen and all is well.
PS. See kommentaar on tegelt ka mulle endale kirjutatud
PPS. Saatsin raha 😀
PPS. Ma nägin ja mõtlen iga päev, kuidas ma sind tänan. Aitäh sulle, kõige eest! Sa oled tõeline inspiratsioon mulle olnud, alati.
Justnagu selles videos, Instructions…
Mina lõpetasin võitlemise, kui enam võidelda ei suutnud ja elu tundus nii lootusetult rikkis. Ei, mitte ei andnud alla, aga otsustasin, et lasen end lõdvaks, lasen tulla sellel, mis tuleb. Nii nagu saab end vees selili olles lõdvaks lasta ja lasta lainekesel end loksutada. Lasta sellel, mis tuleb, minna takistusteta läbi, hinnanguteta, tagajärgedeta, mind rikkumata. Ma saan kaitsta seda väikest sädelevat osa minu sees, mis minust minu teeb.
Mina mõtlen vahel, et inimesed jäid ellu kirjeldamatult jubedates koonduslaagrites ja elasid pika elu veel peale sedagi, paljud kibestumata. Selleks on vaja teatud vaimset olekut. Seda ehk tasub otsida, ehk on seal mingi tarkus, mis rasketest aegadest läbi aitab…
Ma püüan selle tarkuse ja loksumise leida. Aitäh sulle!
Sulle vist hobused ei istu… aga kui mul on asju, mille peale enam ei taha ega suuda mõelda, siis lähen ja istun hobuse selga… parema olemisega jalutan põldude vahel ja vahin tühja, kehvema olemise korral teen tihkemat trenni. Tunned kuidas loksud ja kuidas lihased end liigutavad, käed jalad on nii tööd täis, et muid mõtteid polegi aega mõelda. Pärast oled higine ja väsinud ja uni tuleb kiiremini…
Ma pole isegi ratsutanud kunagi, ma kardan, et mulle sobiks väga hästi (aga see ju kallis hobi). Aga ma püüan homme võtta jõu ja teha midagi muud (enne Vanamõisat;). On küllalt asju, mida saab kodus teha.
Sul on korralikud riided, sonks peas, ripsmed värvitud, laps söödetud ja riietatud ja armastatud. See tähendab, et sa võitled. Nii ütles ka mulle minu psühholoog.
Ja lähedki lihtsalt läbi sellest kõigest. Ja vaatad tagasi ja näed, et igaüks poleks suutnud, aga sina suutsid.
Üksi olla on raske, ma tean. Väga valusasti tean. Minu armastus suri, väga noorelt. Kolm kuud tagasi.
Võitleme edasi!
Sellised asjad panevad muidugi elu perspektiivi. Surm on lõplik, see purustab tasanditel, mida ma hetkel ei suuda ettegi kujutada. SA OLED ÄÄRETULT VAPPER JA TUBLI!
Minu arust oled sa ka väga ilus. Ma ju sind ei tunne, aga see pilt küll on ilus. Ja Mila tundub väga oma ilusa emme nägu olevat.
Aga see on küll kahtlane, et üle 3 a lapsel veel lasteaiakohta pole. Ma arvan ka, et sa peaks selle endale ikka kätte võitlema. Tartus on süsteemi muutus, ka hoiukohad maksavad nüüd 53 EUR kuus (+ toit) ja minu arust on kohti ülegi. Minu laps (kohe 2) pole veel järjekorraski, aga juba pakuti tuttavast hoiust kohta.
Kas sa kohaliku valla lsteaeda ei taha panna või oleks see logistiliselt keerukas?
Sa saad kindlasti hakkama. Kerge pole, aga saad.
Keila vallas on jah mingi iks-süsteem. Võtan uuel nädalal Keila valla haridustöötaja luubi alla ja nõuan talt vastuseid (seni on ta mind ignoreerinud). Tegelikult on hoiuvariante olemas küll, aga kõik Tallinnas ja tegelikult tahaks siiski tõesti pärislasteaeda teda, võimalikult kodulähedale…
see on tõsi, et tavaliselt sellises olukorras järsku riided kasvavad suuremaks. Ja ka see on tõsi, et keerulised olukorrad panevad tegutsema ja ajavad “mugavus” tsoonist välja ning nii arened krõbinal edasi. Tugevamaks. Ning iga halb on millekski hea. Tihtipeale ei saa sa sellel hetkel sellest aru miks. Mäletan, kuidas ka kunagi olin mega hearthbreaken ja kurb, et miks, miks?? Olin noorm, ilus, tubli jne ja ikka ei sobind?? 2 aastat hiljem lugesin lehest, et sama tüüp oli siin selliseid pettusi teinud, teiste nimele sms laene võtnud ja muidu kaabakas ja kukkus kinni. Ise sattusin ka ämbrisse, samalaadsesse, aga mitu korda kergemasse. Siiani lohutan end sellega, et ju mu karma siis ei näinud ette nii suurt “karistust” vaid väiksemat, et olin oma elu juba natukene paremini ja õigemini elanud. Ning peale seda vahepealset ämbrit sain ka sellise “õppetunni”, mis pani teistlaadi asju hindama, mida varem iseenesestmõistetavana võtsin. Nüüd on elu ilus. Valus ja raske ka – aga kes on ütelnud et kooselu on ainult roosamanna.
Aga tegelikult ka – kõik ju saab korda. Üks kord. Mitte liiga hilja. Ega liiga vara. Õigel ajal. Sest usu mind – Sa väärid seda. Rohkemgi, kui mõni teine.
PS: “Kortermaja” oli Tasku Rahva Raamatus kodumaise kirjanduse topis 6. kohal!:)
TEGELT?!?!?! SEDA OSTETAKSE?!?!
Aitäh! Kõige eest:)
Pai. Ausalt. Ma tean, et kõik ütlevad igasuguseid asju lohutamiseks, aga päriselt ka, parimad päevad on veel ees! Sul on nii nii armas tütar ja oled ise nii ilus, hakkaja ja tore… Usu mind, kõik lõppeb hästi 🙂
Sügised, jah. Mäletan oma eelmise sügise algust päris hästi, selja taga kolm kuud selliseid hommikuid, et ärkan üles ja süda on nii nii haige. Õhtul mõtlesin, et miks magama minna, kui ma hommikul nagunii ärgata ei taha. Unistasin sellest, et jätan ülikooli pooleli ja kolin koju tagasi ja lihtsalt olen. Oli õudne ja oli väga üksik (ja noh, oli 8 kilo kergem ka, kaks numbrit pisemad riided võivad ikka uskumatult palju rõõmu teha).
Neli kuud pärast suurt südamemurdumist ärkasin ühel hommikul üles, nagu ikka – ja kõik oli korras ja ei olnud enam valus. Sellest samast hetkest hakkas kõik ülesmäge minema: tulid igasugu põnevad pakkumised, sain tööd, tegin nii palju ägedaid asju ja tundsin, et ma pole mitte kunagi õnnelikum olnud, oskasin kõike hoopis rohkem hinnata. Ja siis armusin vastu tahtmist täiesti ära.
Kardan endiselt iga päev, et midagi juhtub ja ilma ühegi põhjuseta on päeva pealt jälle kõik otsas. Aga proovin mõelda, et kõik on millekski hea, ses see on asi, millesse hakkasin eelmisel sügisel uskuma. Ma ei usu, et kellegi saatus on kuidagi ette määratud, aga ma usun, et halvad asjad ei juhtu lihtsalt niisama. Ikka selleks, et midagi paremat saaks asemele tulla. Ole tubli ja tugev, eks aeg ole ainus, mis asju parandab (ja selleks, et aeg käiks, ei pea me miskit tegema, ta lihtsalt ise teeb ja toimetab) 🙂
Jah, üldiselt ma usun seda ise siiski ka. Et kõik on millekski vajalik. Aga miks pidi elu mulle üldse täiuslikku inimest ja suhet näitama, et see teistpidi ära võtta? Et näidata, kui ebatäiuslik ja igati eba ma ikka ise olen…?
Vahepeal oled kirjutanud uued postitused, aga ma tahan siin Sulle üht veel öelda.
Üks asi on mõelda, et mul on ju tegelikult hästi läinud, mul on imearmas laps jms. Aga hoopis teine mõte on see, et ma võlgnen sellele lapsele oma elu. Mitte tema mulle, aga mina talle. Sest sel hetkel, kui Sa mõistad, et mitte keegi mitte kunagi ei armasta Su last sama palju kui Sina ja Sa lihtsalt pead olemas olema, sel hetkel oled Sa igavesti kinnitatud elu külge. Sul on põhjus elada, Sul on vajadus elada, Su tervis, Su elujärg… kõik see muutub ühtäkki oluliseks. Ja see ei tähenda äralahustumist ja enda kaotamist, ainult lapsele elamist. See, mis Sinul anda on, on kellelegi maailmas eluliselt ja asendamatult vajalik.
Jah, ja see on ka kohustus. Kohustus, mida vahepeal kanda on nii raske, kui kõik muu tundub mõttetu. Ja ma tean, et see on kohutav nii öelda, nii ei tohiks tunda, sest miski pole ju mõttekam kui tema, olulisem kui tema, olulisem kui mu lapse õnn… Aga vahel ikka tundub, et ei jaksa, et ma lihtsalt ei jaksa välja vedada.