Leinamisest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 kommentaari

See kevadsuvi on olnud lahkumiste poolest raske. Esimene kaotus tabas meie pere mai lõpus ja ma ei taha ega oska sellest praegugi veel rääkida, sest pole seda veel läbi elanud, see pole kohale jõudnud.

Aga täna öösel läks mu isapoolne vanaisa. Me olime selleks justkui valmis, ja justkui ei olnud ka, sest ta on olnud haige ikka väga-väga kaua ega, me räägime siin kümnetest aastatest. Ja see, et ta on haige, on olnud normaalsus. Justkui ei uskunudki, et surm võib kunagi tulla. Kuigi see oli raske kõigile ja ikka käisid läbi need mõtted, et surm oleks mõningane kergendus… et siis kohe end nende mõtete mõtlemise eest siunata. Sest KES mõtleb nii?

Ilmselt tegelikult paljud.

Ma tulin siia kirjutama, lootes, et see kuidagi midagi lahti sõlmib, sest mu tunded on segased. Natuke organisatoorseid mõtteid, seda loomulikult ka, on käes aeg, kus tuleb juba ise matuste korraldamisse panustada. Aga ma ütlen ausalt – ma ei olnud kunagi oma vanaisaga lähedane ja ma olen nuhelnud ta kaela mitmed patud, eriti pärast kõiki neid tunde, mis sai veedetud suhteteraapias, kui püüdsime lahkuminekut kuidagi normaliseerida ja leevendada (ei töötanud väga). Aga targemaks sain ma seal küll ja nimelt selle, et kõik need suhtemustrid, kõik head ja halvad – neist väga suur osa tuleb vanematelt. Ja nemad võtavad “tarkused” (ja tarkused) kaasa oma vanematelt. Ja ma olen terve elu süüdistanud just seda vanaisa nii paljudes asjades…

Sest ta on teinud palju haiget. Väga palju haiget. Aga samas – me KÕIK teeme väga palju haiget, kas pole?

Ma ei oska kuidagi leinata. Kui suri mu teine vanaisa, oli nii palju lihtsam see leinaprotsess. Mu tunded tema vastu olid selged, ma hindasin ja armastasin teda väga. Aga kuidas leinata kedagi, kes on su veresugulane, su lihane vanaisa, aga kelle suhtes oled sa pea elu aeg tundnud võõristust, kellega ei seo sind pea ükski soe mälestus? Kuidas seda tehakse?

Ma peaks töötama, aga ei suuda. Ma peaks lõpetama oma jaanipuhkuse ja vastama kirjadele ja avama kalendri, aga ma ei suuda.

Sest ma mõtlen, kuidas leinata. Ja ma ei tea vastust.

9 thoughts on “Leinamisest

  1. Kris

    Siit tuleb nüüd üks rida kaastundeavaldusi, ent kõige tähtsam, mis ma omalt poolt soovin – jõudu ja jaksu oma tunnete analüüsimisel, üksmeele leidmisel iseendaga, vale eristamisel õigest ning peakene püsti, kui on aeg edasi minna. 🙂

  2. Liisapereema

    Ongi jube raske ja ilmselt vist on nii tehtud, et peabki olema raske jne.
    AGA ma alati üritan meeles pidada paari asja, väga üritan: (i) lahkumine on elu osa ja lahkunutel on komme su peas edasi elada ning (ii) eelmiste põlvkondade mustrit tuleks lahti murda: muuta, oma mustrisse kirjutada. See on igapäevane raske töö, aga ma keeldun oma esivanemate mustreid jätkamast. Pääsu küll pole, aga väiksed oma kirjemuudatused tuleb sisse viia.
    Kõik on peas kinni.

  3. Kats

    Olen ka pereliikmeid leinanud ja tõesti on raske vahet teha, et mis meeldis mulle neis inimesena ja mida ma lihtsakt aktsepteerisin neis, kuna nad olid lahedased veresugulased. Juba aastaid üritan lõhkuda mõne olemsoleva sugulasega “mustrit”, mis on me peres juba põlvkondi kestnud, nind mida ise äärmiselt ebaterveks pean.
    Kui tööl ja õpingutes ja sõpradega pole mul enesekehtestamisega probleeme, siis lähedaste sugulastega on see v. raske – kuidas teha selgeks seeniorile, et mul on õigus oma mõtetele ja tunnetele ka siis kui tal endal teised seisukohad on? Ja et mina ei vastuta teiste inimeste poolt minevikus tehtud vigade eest ega kavatse neid korrata? Jõudu Sulle, Daki, täiskasvanu(ma)ks saamise raskel ja huvitaval teel!

  4. SK

    Ah, mis veresugulased….ma ei tea, kust ma tean, et just Tammsaare olla öelnud midagi sarnast, et vanematel on kohustused laste ees, aga mitte vastupidi. Ma pole siiani kinnitust saanud, et see oligi Tammsaare, aga oma elus lähtun küll sellest printsiibist. Saad seda, mida (vastu)annad. Ka lähedaste poolt. Minu arvates pole küll ühel vanemal ōigust nōuda, et “hooli, armasta, toeta, austa” ainult sellepärast, et olen su ema. Vōi isa. Vōi vanaema. Vōi vanaisa.
    Ei ole ikka nii.

  5. Inga

    Leinamine pole kohustus. Kui tunnet pole, siis pole. Lein on TUNNE, mitte traditsioon ega rituaal. Nagu armastusegagi, neid tundeid ei saa sundida. Nii et pole vaja leina valja m6elda, sest see tuleb ise kui teda vaja on ja ei tule kui pole vajadust.

  6. Evelin

    Nõustun täielikult Ingaga – ei pea, kui Sa nii ei tunne.
    Ma elasin matuse üle ja sain asjaga nö ühelepoole. Teised vahel vaatavad viltu, aga ausõna, kui eluajal pole sooje suhteid olnud, miks siis pärast peaks teesklema?

  7. Kadi

    Ühel minu parimatest sõbrannadest oli selline isa, kelle tõttu kogu nende pere aastaid tohutult kannatas. Asi polnud vaid kehvas iseloomus, sinna juurde käis ka äärmine alkoholi liigtarvitamine, mis lõpus muutus igapäevaseks. Raskematel õhtutel jõudis asi vägivallani välja. Pere lagunes, sest oli võimatu jääda. Isaga ühendust päriselt ei kaotatud, kuid ma ei mäleta, et me temast pärast seda palju rääkinud oleksime. Taheti unustada seda, mis oli olnud. Mõned aastad hiljem isa suri sellesama alkoholi tõttu ning ma mäletan, kuidas minu sõbranna selle vastu võttis. Ta ütles, et uudist kuuldes andis ta isale andeks, nuttis ühe peatäie ja pööras järgmise lehe. Andeks andmine lubas tal aastaid kaasas kantud valust ja pettumusest lõpuks lahti lasta. Ja see nutt polnudki nii väga leinanutt, pigem tulid pisarad seetõttu, kui kurvad mälestused tal oma isast jäid. Kahjuks ei tulnudki seda päeva, mil oleks saanud rõõmsamaid luua. Igaüks saab lähedase surmast omal moel üle, küllap leiad ka sina selle õige viisi. Igatahes jõudu sulle, Daki!

  8. Pips

    Olen viimastel aastatel kaotanud vanaema ja vanaisa, kes mõlemad olid mulle väga olulised, peaaegu nagu teised vanemad. Kusjuures nad ei olnud kumbki mu bioloogilised vanavanemad! Ma ei tea suurema südamega inimesi.
    Pikka aega oli raske, nägin pidevalt unes nende suvekodu ja neid ja unenägudes olid ka matused. Näiteks nägin vanaema matuseid unes, kui ta veel elas, aga vanaisa enam ei elanud. Üleüldse mõtlen pidevalt neile siiani.
    Mingi rahu leidmine toimus mu enda jaoks, kui otsisin välja ühe väga positiivsete mälestustega foto, kus vanaema ja vanaisa on mõlemad peal. Tegemist oli meie ühise Hiiumaa reisiga, kus käisime kolmekesi telgiga. Pärast seda vähenesid ka ängistavad unenäod. Olen kuulnud (mingist selgeltnägijate saatest vist) ka seda, et surnud inimeste fotosid ei peaks niimoodi nähtaval hoidma, aga mina tunnen, et just see nähtaval hoidmine on mulle oluline.
    Mis minu jaoks leinamise eriti raskeks muutis, oli see, et vanaisa suri päev(!) enne seda, kui olin plaaninud neile suvilasse külla sõita. Ja vanaemaga oli veel raskem olukord, ma nimelt ei jõudnudki teda hooldekodusse vaatama. Tal olid mäluprobleemid lõpus ja võib-olla ta poleks mind ära tundud. Aga äkki oleks? Ja kas on väga egoistlik üleüldse sellele mõelda? Eks see, et ma vanaema vaatama ei jõudnud, jääbki mind vaevama. Vanaema surmaga oli taas nii, et olin just teel välisreisilt tagasi ja plaanisin loetud päevade jooksul teda vaatama minna. Aga jah, eks öeldaksegi, et tuleb minna kohe. Sest võib-olla hiljem enam ei saa.
    Surmaga on mul üldsde üpris ebameeldiv suhe. Nimelt ma kardan jubedalt kaotada mõnd lähedast inimest ja vahel mõtlen suvalistel hetkedel, et mida ma teen, kui teda või teda enam pole. Samas usun, et lahkuja jaoks ei ole lahkumine midagi halba, pigem vastupidi. Kuid mina ei taha kellestki ilma jääda. Taas egoistlik, eks…

  9. Pips

    Ahjaa. Teistsugusest kogemusest ka. Kui mu bioloogiline isa suri, siis ma ei osanud leinata ja ei leinanudki eriti… Tema mind üles ei kasvatanud. Käisime läbi, kui väike olin, kuid tasapisi see suhtlus vaibus täielikult, sest tundsin ta pärast häbi ja tõtt-öelda polnud me kunagi päriselt lähedased. Tal olid alkoholiprobleemid. Jne.
    Ta suri, kui käisin juba ülikoolis. Ma polnud teda näinud kümmekond aastat. Jah, ma käisin matustel ja ka nutsin natuke. Kuid vähe on mälestusi ja igatsust ma ei osanud tunda. Veidi küll olen mõelnud endamisi, kas ma oleksin pidanud midagi tegema (või pigem, kas saanuksin midagi teha), et teda allakäigutrepilt päästa. Noh, kui ma juba suur olin…

Vasta Inga-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.