Juba mõni aeg tagasi sain Buduaarilt lugemiseks Sandra Angeli raamatu “Ma tulen”. Kes peitub selle pseudonüümi taha, ma ei tea, ja ei tea, kas tahakski teada. Kummaline raamat on see. Terve esimese peatüki oigasin ma Lemmikule, et ma pole elu sees midagi nii halba lugenud ja hakkasin huvi pärast kokku lugema õigekirjavigu. Aga siis haaras stoori mind endasse ja nädalavahetusega neelasin (üsna mahuka) teose alla ka.

Stoori oli hea – või vähemalt põnev. Mis mind aga häirib, on viis, kuidas seda püütakse esitada nagu järjekordset “paljastust” Eesti eliidi tegelikust elust ja et kõik need sündmused on tegelikult juhtunud ja kui sa ei usu, siis, häh, ise oled loll, et eelistad elada pimeduses. Meie siin kirjutame karmilt ja ainult tõde!

Mind vist põhimõtteliselt häirib selline asi, umbes nagu see Grete Marquezi raamat “Eesti naise õnn”, mida – vist enamik teab – ei kirjutanud isegi mitte naisterahvas, kuigi seda täpselt samamoodi reklaamiti. “Intiimne sisevaade!” ja muud säärased loosungid. Härjasitt. Odav reklaamvõte. Aga noh, mõjub.

Marquezi ja Angeli raamatut ühendab veel üks asi: sügav põlgus Eesti ja eesti meeste vastu. See hala on mind ka ausalt öeldes ära tüüdanud. Oh, jah, muidugi on eesti meeste hulgas ikka määratu hulk jobusid. Vaatan kas või oma sõbrannasid ja nende ekse ja tunnistada tuleb: suht jobud. Kui enne pole, siis lahku minnes ikka muutuvad. Aga mis ühe naise jobu, see teise naise kuld, või midagi. Ja jobusid on samal protsendil ka teiste rahvuste esindajate seas, ses osas ei maksa diskrimineerida. Eesti mehed on ehk jobud, aga oma jobud. Kasvanud oma jobude naiste ja jobude isade-emade kõrval, kes neid selliseks muutnud on. Seega, vaataks ehk endale ka otsa? Ja katsuks edaspidi paremini teha?

Aga raamatu juurde tagasi. Kui nüüd püüda seda asja kõike võtta siiski kui kirjanduslikku üllitist, on kriitikat märksa vähem. (Seega vähemalt minu puhul see “puhas tõde”-reklaamitrikk mõjub vastupidiselt, tekst seda rohkem võltsimalt, kuivõrd seda puhta kullana esitada püütakse.) Stoori on ju lennukas, isegi naerda saab vahepeal laia häälega, sulg jookseb ja raamatust läbi astuvad tegelased on värvikad, kuigi üheplaanilised (nad kõik on värvikad jobud ja neid kõiki juhib vaid soov keppi saada, lihtsalt kepivad erinevalt).

Nüüd jõuame ka pealkirjani, mis tähendabki üldjoontes seda, mida võiks arvata. Tüdruk, kes enne polnud vist vaat et kordagi orgasmi saanud, hakkab ootamatult ellu sugenenud mehi järgemööda läbi võtma ja muudkui tuleb ja tuleb. Õnneks juhtub suure tulemise kõrval ka üht-teist muud, muidu ei suudaks vist üldse edasi lugeda. Ja no fantaasiana on see raamat päris äge, eriti lõppvaatus. Sest kes poleks unistanud tasuta rahast ja sellega kaasnevast lõputust vabadusest?

Nii et tegelikult ootan ma väga, et Angel veel midagi kirjutaks, et näha, kas see oli kõik, mis ta suudab. Käekiri on tal väga kenderlik, aga on tunda, et toimetada ta ennast eriti pole lasknud (kuigi oleks võinud). Ja no kulka-referentsid raamatus on lihtsalt kuldsed, ausalt! Need panevad muigama vist igaüht, kes on, nagu lollakad, poole ööni kulkale avaldusi vihtunud teha, hullumeelselt projekte kirjutanud, et siis varsti jälle kuulda, kuidas projekt pole toetusevääriline.

Suvelugemiseks suurepärane naistekas, säilitagem ainult natuke kriitilist meelt.

Ja Eesti mehed võivad tegelikult päris nunnud ka olla, ärgem seda ka unustage.