Appi! Tahaks karjuda lihtsalt appi! Nii palju on vaja teha, ööpäevas võiks olla rohkem tunde, maailmas võiks olla rohkem linna vahet sõitvaid ronge, rongijaamad võiksid olla lähemal, üleüldse võiks olla auto ikkagi ju ka, lasteaiakohti võiks olla rohkem ja õhtuseid hoidjaid ja üleüldse, AEGA võiks olla, kõike on nii palju!

Seetõttu on siin jäänud mul kõik venima, aga jagan hoopis oma kaht viimase aja lemmiklaulu, mis mul ikka õhtuti surmväsinuna koju jõudes tuju heaks teevad.

Esimene neist pole kindlasti teab-mis-üllatav, poole Eesti lemmiklugu vist hetkel. Aga mis teha, mulle meeldivad väikesed pillid, ühe väikese kitarri vedasin isegi Hispaaniast kaasa. Ja no mulle meeldib Mumford & Sons ja kas pole see lugu mitte lihtsalt väga üks Eesti versioon Mumford & Sonsist? Kuulasin “Für Eliset” korduse peal terved need pikad ööd pikkadel Poola teedel, siis Saksamaa ja Prantsusmaa teedel ja ei saanud küll.

Muide, vahepeal öeldakse, et ei tasu oma hetke lemmiklugu liiga palju kuulata, et tüdined ära. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. NIIKUINII ma tüdinen sellest loost varem või hiljem, MIKS ma pean PRAEGU endale seda kuulamismõnu keelama?

Ja teine lugu on pisut üllatavam minu jaoks, kuna Gary Barlow looming on viimastel aastatel üldiselt nii ära vajunud, et ma kohe ei ole viitsinud tal silma peal hoidagi. Aga teate, et Kidzone laseb pärast seda, kui lapsed on magama läinud, õhtuti muusikat? Ja kuna meil telekas nii harva muul kanalil kui 17, siis nii ma selle loo ühel õhtul avastasingi ja nüüd on see mu go to tee-tuju-heaks lugu. Kuidas manustada? Õhtusööki tehes köögis, õigetel kohtadel kaasa üürates ja käed laiali keerutades (kui just lapsel ei pea kätest kinni hoidma, siis ära käsi väga laiali aja või muidu on tal sutt veider rippuda seal, pealegi võib lapsega nii endale näkku lüüa).

Mis on teie märtsikuised tõsta-mind-sopast-ja-tee-rõõmsameelseks lemmikmuusikapalad?