Pakkisime Milaga kingitusi. Kõik oli fantastiline, Mila oli ülielevuses ja teadis lõpuks täpselt, et see kingitus läheb vanaemale ja see tädi Sikile ja see ‘Obile ja ja ja
Hiljem rääkisin Sikiga.
“Tead, me siin pakkisime kingitusi, nii äge oli…”
“Oot, mis, sa pakkisid Milaga KOOS kingitusi?”
“Nojah, tead, ta oli nii elevil, nii äge jõulutunne on sees ja…”
“Sa pakkisid Milaga koos kingitusi?”
“Nojah, mis on siis?”
“No siis ta ju teab, et need kingitused on teie perest!”
“No ja siis? Muidugi teab, väga hästi teab! Kõik on selge,” pakatasin ma uhkusest oma paljuarenenud tütre üle.
“Daki. JÕULUVANA.”
“…kräpp.”
Ühesõnaga, ma olen ikka totaalne feil. Umbes nagu sel korral, kui ma unustasin Milale midagi sussi sisse osta ja otsustasin siis, et half-assin ja panin sussi sisse ühe mandariini ja õuna.
Hommikul ärkas Mila üles, jooksis sussi juurde, kallas selle sisu voodile ja teatas rõõmsalt: “Ma tean küll, kuhu need käivad!”
…ja viis mandariini ja õuna puuviljakaussi rõõmsalt tagasi.
Feiliväheseid pühi teilegi:)
6 thoughts on “checking it twice”
Me tegime ka varem neid vigu aga mulle tundub, et siis ta niikuinii ei uskunud seda jõuluvana värki või ei saanud täpselt aru, nüüd neljasena, peame küll salatsema ja öösiti kinke pakkima. St ma ei usu, et sa Mila jõuluvanausu hävitanud oled 🙂 igatahes, see teema ongi jube keeruline ja pidevalt pead ennast kontrollima, et midagi kahtlustäratavat suust välja ei lipsaks 🙂
Tundub, et Aasta Ema auhind läheb jagamisele sel aastal. Dääm, olin juba võidus kindel…
Lapsed saavad selle kõigega suurepäraselt hakkama. Nad ju teevad seda iga päev: sobitavad uusi infokilde ümbritseva maailma kohta juba kogutud kildudega. Me pidime lasteaeda pakid viima, mida jõuluvana saaks lastele jagada ja kui laps oma looma kätte sai, siis ma ütlesin talle täitsa meelega, et mina õmblesin selle looma. Lapse jaoks tundus see kõik väga loogiline. No ta on kuulnud päkapikkudest, kuigi meil neid sel aastal veel ei käinud (laps 3,5 a), ja ta järeldas, et mina õmblesin looma ja päkapikud siis viisid jõuluvana kätte. Kõik lihtne ja loogiline. Ma tean, et millalgi tuleb aeg, kui ta otsustab uskuda päkapikkudesse ja jõuluvanasse (tõenäoliselt kaasneb lasteaias käimisega), aga see ju ei tähenda, et mina pean seda usku peale suruma. Mitmed tuttavad on rääkinud, kuidas nad on oma väikestele lastele rääkinud ära, et kuidas need päkapiku ja jõuluvana asjad käivad ja mingis vanuses lapsed ikkagi otsustavad uskuda ja mis siis lapsevanemal muud ikka üle jääb kui kaasa mängida.
Minu laps on Milaga sama vana ja ma teadlikult räägin talle, et jõuluvana ja päkapikke ei ole olemas (täpselt samamoodi räägiksin talle, et jumalat ei ole olemas, kui see miskipärast jutuks peaks tulema), et see on mäng, mida täiskasvanud jõulude ajal mängivad … kõik kingid on emme-issi lähedaste ostetud. Lasteaia päkapikukraami valisime lapsega koos välja. Olen sügavalt veendunud, et kõik, millesse uskuda, kujuneb vajadusel välja inimese teadliku elu käigus ja ma ei näe mingit vajadust lapsele, ka väikesele, mingeid uskumusi peale suruda. Nii et minu silmis oled igati normaalne lapsevanem, mitte feilija 😀
Hoopis totaalne WIN. Oli nii hea tunne lugeda, kuidas te koos rõõmsalt kingitusi pakkisite! Ja kui Mila mandariini ja õuna peale RÕÕMUS oli, siis oli see kah ju täitsa WIN 🙂 Olen eelkommenteerijatega nõus, et vaevalt see jõuluvanamängu kuidagi ära rikub.
Meil on selline süsteem, et lapsed teavad, et jõulude ajal tehakse omavahel kingitusi. Ja jõulude ajal käib ringi palju näitlejaid-jõuluvanasid ka, seda teavad nad ammu.
Aga nad usuvad, et on ka see üks ja õige. See üks ja õige toob neile ühe pisikese olulise kingituse ja saadab kirja, kus on igale pereliikmele sõnum.
(selle kirja olen tehniliselt mina kirjutanud. AGA ma usun, et ta on olemas :)))