Tere, dakiblogi.
Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.
Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.
Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.
Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”
Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.
Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.
Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.
And it’s breaking my heart.
Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?
Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)
Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.
Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses
ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.
4 thoughts on “slowly waking”
Defineeri “kogudus” 🙂
Minu jaoks ei ole see mitte üks kirik ega koht kus pühapäeva hommikul saab kokku seltskond hüpokriite, sest nii on kombeks. (Vabandan oma väga üldistava märkuse eest).
Kogudus on minu jaoks alati tähendanud MINU INIMESI. Minu Inimesed pole ka mitte konstantne nähtus – see muutub ajas ja ruumis – mõned eemalduvad vaikselt, mõned lisanduvad – ja nii peabki. Minu Inimesed on need, kas raskel ajal tuge pakuvad ja asjadest üle aitavad saada.
Minu Kuressaare on elamiseks üks kummastav koht.
Siin on aega rohkem ja ka inimesed on aeglasemad. Kui ise selle rütmiga kaasa minna ei suuda, siis mingi hetk võib närvivapustuse äärele jõuda. Mis mõttes venitatakse lõputult “maaaeiiteaaa, juuu paistab” kui tegelikult on lahendus ainult kahe sekundi kaugusel ja mitte üks vaid mitu?!
Ma ise elan sellel saarel juba aastakümneid ja ikka tundub, et olen mõnikord ebasaarlaslikult rabe. Kuid siin on hea. Jah, on rohkem aega ja elu tundub pikem.
Eriti talvel, kui võõraid vähem ja kõik hangub.
Las hangub, see on natuke nagu puhkuse moodi, küll suvel trallitakse uuesti.
Hubane on siin. Ja kummaline kuskile kuuluvuse tunne. Lastega on elu lihtne, tugivõrgustik lihtsalt tekib, sest alati on keegi, kes tunneb kedagi, kes teab kedagi ja nii saavad mured lahenduse, oma venival moel.
Mina vist jäängi siia.
(Kui veel mõnd tuttavat lisaks tahad (mind, noh! ), siis võiksid siinsamas märku anda, võtaksin ühendust. Paistab, et meil on nagunii toredaid ühiseid sõpru, kes mingil määral selle saarega seotud on.)
Mella kommentaarile kirjutaksin kohe kahe käega alla 🙂 Mul saab sel talvel 7 aastat siin saarel elatud ja mäletan väga hästi oma esimest sisseelamise aastat – et mis mõttes ei peeta kellaaegadest kinni kui midagi kokku on lepitud? Ja mismoodi üldse mõeldakse konkurentsis püsida kui kõige jaoks on aega maailm ja mitte ühegi keharakuga ei suvatseta välja näidata, et uue kliendi või töö üle hea meel on? Ma olin ikka nii hämmingus, et esialgu tundus see täiega veider. Kui tuled mandrilt, kus peab endale küünarnukkidega teed rajama, igast kliendist konkurentsi tõttu kümne küünega kinni hoidma jne, siis sellist saareelu nähes on ikka imelik küll. Jube raske oli harjuda alguses, et kõiki teenuseid pole kohe käepärast. No ja nüüd kui 7 aastat siin elatud ma isegi ei saa aru, mis mulle nii imelik tundus. Sest enam ei pane mitte midagi sellist tähele 🙂 Ilmselt olen ise muutunud samasuguseks 😀
Kas sa kirjutades ise ka märkasid, kuidas “Minu…” on kõnekeelde tulnud 🙂
Kuressaare on kindlasti väga mõnus koht. Kui sealt käiksid kindla peale regulaarlennud Stockholmi (Euroopasse) nt kolm korda nädalas terve aasta ja garanteeritult ka lähema kümne aasta jooksul – ka meie kaaluks sinnakolimist.