Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.
Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.
Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.
Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.
Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.
faking faaaaaaak!
Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.
17 thoughts on “effing eff”
oeh, pea vastu, kullake;* Sa nii armas!
See on normaalne elu ja lõpeta vingumine ja naudi päriselu.
Ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda.
Ilmselgelt pole sa tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja sul jookseb vahel kokku.
Ai, seda ei võinud öelda?
No siis niisama päikest ja pai ja ninnunännu ja kipukäpu.
PS: Nali naljaks, sa ju ikka tead, et “normaalsetel superinimestel” mitte ainult ei jookse kokku, vaid lihtsalt ongi koos. Tihedalt. Kogu aeg. Näed? Nii koos ongi. Ja ega sa ei ole unustanud, et see on siiski puhas ime kui elu vahepeal ilus on?
Aga miks peab kurnatud olek võrduma normaalse eluga? On inimesi, kellele oravrattas-stiil sobib, aga on neid, kes vajavad rahulikumat kulgemist ja pidada seda nõrkuseks või läbikukkumiseks on minu arust tobe.
Ja et kogu aeg peaks juhe koos olema, siis võid endal kätt suruda, et oledki superinimene? Ma ei taha norida, aga mulle tundub, et sellises mõtteviisis napib filosoofilist kõrgust. Elul on ikka hoopis avaramaid eesmärke varuks kui end oimetuks tormata.
Eiei, kurnatud olek ei pea võrduma normaalse eluga.
Lihtsalt – elu on sport, eksole. Treenid, ja jõuad rohkem. Üldse ei treeni – ei jõua üldse. Kas mitteüldse jõudes on elu täisväärtuslik ja tähendusrikas? Kurnatus on fiktsioon, kõiki piire saab nihutada, alustad aga omaenda peast ja muudkui nihutad.
Ma üldse ei väida, et superinimesed on need, kes tormavad end oimetuks ja ei vingu, mu jumal, need on ikka lihtsalt idikad. Superinimesi tegelt ei ole olemas.
Aga kes olen mina, et inimesele öelda: “Stop! See on su võimete piir, tõmba tagasi, ela vähem!”?
Pigem siis nii, et spordi täiega, sul on üks elu. Jäta jälg ja avasta ja eksi ja õnnestu. Aga seda ei saa vähem tehes teha.
Millised on normaalsed superinimesed?
Mina tegin eelmisel nädalal näiteks 50 töötundi (normaalne oleks 40). Sel nädalal tuleb ilmselt sama palju, sest korraga on nii palju kohustusi ja ülesandeid täita. Püüan miskit ka delegeerida ja edasi lükata, kuid kõike ei õnnestu või tuleb ise mõni asi üle kontrollida.
Kõik algab valikutest. Pakkumistele saab vastata “jah” või “ei”. Igaüks ise saab hinnata, milleks ta suuteline on. Vahel aga tuleb üle enda varju hüpata.
Nii et sa pole üksinda. Selliseid “tavalisi superinimesi” on veel.
Mina olen ka mingist ‘pudedast puust’ tehtud. Nii pudedast, et ma küll aru ei saa, kuidas Sa jaksad ja julged ja… Mul hakkas juba seda postitust lugedes süda kloppima – mis veel siis, kui ise midagi sellist läbi peaks tegema?
Hei! Ma olen ise ka sarnastes olukordades olnud korduvalt ( miinus laps ja magistriõpingud, aga nende asemel siis muud kohutustused) – ehk siis tegevuste loetelu küll väheke veidi teine, aga mõte jääb samaks. Mingi perioodi võidki hullult efektiivselt rabeleda, aga siis kurnab see nii ära.. Mida rohkem ära end kurnad, seda rohkemn võtab taastumine aega. Ja mul siiis ka alati tekib küsimus, et kes on need inimesed, kes koguaeg nii suudavad? Ja et kas ma olen siis mingi lootusetu luuser, kui ei suuda (ega taha koguaeg) nii? Aga eks ta ole, kui juba sellise tsüklilise elu/töökorralduse peale sattunud oled, ei jää muud üle kui kohaneda ja üritada – nii hästi või halvasti kui suudad – sellega toime tulla. Igal juhul sa oled väga tubli, et lapse ja enda äraelatamise kõrvalt veel õppima läksid – ses suhtes oled sa igal juhul minust vähemalt tublim;) Edu!
Oo ma nii kadestan sind. Ausalt kah. Nii tahaks sinu asemel olla. 🙂
Õppisin täiskohaga töö kõrvalt 5 aastat, seepärast julgen kaasa kobiseda 🙂 Last mul enam kasvatada polnud vaja, seepärast oli vast sinuga võrreldes lihtsam, aga selle eest kulutasin igal nädalal 12 tundi kodu ja kooli vahet sõites – täiesti kaotatud aeg, mille jooksul oleks ühe essee jõudnud valmis kirjutada. Ja seda julgen öelda, et kes tahab töö ja kooliga korraga hakkama saada, peab suutma lõbustustest loobuda. Kõik need 5 aastat loobusin sugulaste sünnipäevadest ja talveperioodil ka teatrist, kontsertidest, kinost. Kõik nädalavahetused õppisin ja kirjutasin midagi. Kui nii suudad loobuda, siis jõuad kindlasti kõike – ja suvel on siis aega lõbutseda, hängida ja kõiki lugemata jäänud raamatuid lugeda 🙂
Ütle lihtsalt mõnele asjale EI. Sinu olukorras – mõnele asjale , mis raha sisse ei too, samas energiat välja viib.
Hinga sisse ja lase see kuuldavale- EI. Loobu. Vaata, kuidas rong minema põristab, ja naudi saavutatud rahuhetke…
Südamest soovitan, omade kogemuste põhjal.
Kallid!
Me oleme sinuga tõenäoliselt samas loengus. Minu meelest pole ka normaalne reede õhtul umbes kell 19.20 kontrolltööd kirjutama hakata. Aga mis ikka, tuleb jõuludeni üle elada, siis ehk läheb rahulikumaks. Pai ja jaksu sulle!
Istun kah sarnases paadis – lahutus, laps (õnneks juba suuremat sorti), pangalaen, maja (kus elada ei kannata), töö, teine töö, mõnikord ka kolmas ja neljas töö. Lisaks veel kartul, õunad, muru ja talvepuud. Sada seitse muud pisiasja veel.
Suvi läks käest nagu eurone raha (rahast, muide, on kõvasti puudus). Ja tervis kärises. Nõiaring – lõppu ei paista..
Aga midagi on veel. Vaikne rahulolu. Õnn. Teadmine, et elu on sinu enda kätes.
Suhtedraamad puuduvad, ootamatult ei tee midagi valesti. Jah, enne tundus ka hea, aga praegu on parem. Enne ei saanud aru.
Sügise värvilised lehed, asfaldile joonistatud kriidililled, naeratavad võõrad inimesed, lakitud varbaküüned, kaissupugevad kassid ja veel ja veel.. Kuidas neid häid asju äkki nii palju välja ilmus? Kus need enne olid?
see kõlab tõesti kaunilt! kusjuures minu 27-aastases elus polegi olnud aega, kus ma oleks päris üksi ja nii heietan omaette vahel sitatujupäevadel mõtet, et kui suhe ühel hetkel p****e läheks, siis peaks natukeseks tegema pausi ja nautima tunnet, et olen ainult mina ise (pluss lapsed :D) ja vastutan ainult ise enda ja kõige eest ega toetu mingitele kõrvalistele isikutele igal sammul (nagu mehed). ja umbes selline, nagu Su viimased kaks lõiku, mella, mu ettekujutustes see olema saabki.
aga postituse teemal – Daki, soovin kõvasti jõudu ja hoian pöialt, et kõik see vaev saaks tasutud ja tehtud töö kiidaks tegijat!
mina julgeks ka arvata, et too much. soovitan sama, mida Eppki.
Kõik. Läheb. Mööda.
Ka see läheb mööda…
(Minu mantra elu kiiretel ja keerulistel etappidel…)
Ma ei tea, kas sa loed seda kommentaari enam, vana postitus ja puha, aga kui ma vaatasin sedasinast ja siis mõnesid sellele eelnenuid ja järgnenuid ka, tuli kangesti mu enda kevadine päevik meelde.
Seal olid samuti joovastunud “MA ARMASTAN KÕIKE MIDA TEEN”-postitused ja “puhatakse vist hauas ja ma juba igatsen sinnapoole”-postitused, ajad, kui ma vastasin paarile kommentaarile 60-st, sest liiga väsinud, “täna puhkan ja kuradile kõik”-postitused ja “ikka olen väsinud”-postitused.
Maikuus tulid juba ka erinevate tervisehädade kirjeldused, mille lõputu mittelangev koormus kaela kiskus.
Ma arvan, et see kõik on selline universaalne keha reaktsioon – vajadus teha imesid sunnib adrenaliini üles ja siis tuleb kohisev armastus kõige vastu, ja lõputust koormusest tekkiv eufooriline õnn. Pärast iga imetegemist tuleb aga ka adrenaliinipohmakas, ehk ahastus ja kurnatus.
Kuna olukord sunnib seejärel kohe adrenaliini jälle üles, sest tuleb teha ära järgmised imed, ja uus eufooria algab enne, kui vana ahastus väljagi põetud, siis tasapisi see kurnab kõik ära, kogu organsimi, kogu kupatuse ja siis on soss.
Aga see võtab õnneks tükk aega (minu puhul ligi 10 kuud) ja enne suudad tõepoolest imesid teha tükk aega.
Ja need ON imed. Ära kahtle oma imelisuses! =)
Mul on nüüd normaalne tavaline koormus ja selline tunne, nagu kogu aeg laiskleksin rämedalt. Nii palju aega on üle ja kohe hakkasin jälle aru saama inimestest, kes ütlevad asju nagu “Oh, kuule, kui aega üldse pole, siis natuke ikka saab teha” ja “Tunnikese päevas ju ainult enda jaoks ikka leiad”.
Mitte nagu vahepeal.
Mil ma kuus tunnikest uneaega leides juba õnnelik olin ja mõtsin, mida see “enda jaoks” õieti tähendama peaks, kas see aeg, kui ma bussis aknast välja vaatan ja millelegi ei mõtle, loeb?
Su jutt on nii täppi, et kena kohe:) Köhh!