Tegelikult tahtsin teha postitust pealkirjaga “Tänase päeva kõrghetked”, aga olen kuidagi nii lössu, et ei jaksa neid isegi kirja panna.

Ruumi tuli reisilt koju ja umbes esimene asi, mis ta ütles: “Ma sain just aru, et mulle täiega meeldib siin elada.”

No ja Mila esimest korda valetas mulle teadlikult. Eks ta on seda petmise-värki enne ka katsetanud, umbes enne magamaminekut nõuab juua ja süüa ja pissile ja siis kõike otsast ning tegelt vajab ainult pooli neist, mida nõuab. Aga täna varjas pahandust VALEGA. I HAVE GROWN A MONSTER!! A CUTE MONSTER!!

Ja see on päris metsik, kui vähe ma Milat näen. Järgmine nädal algab kool ja siis näen veel vähem. Miska ta täna võttis mul enne uinumist käest ja sosistas: “Emme… hoia! Mila hoia emme.”

*süda murdus*

Aga muusika juurde. Kuna on nii metsikult kiire olnud, siis albumeid pole kuulanud. Panen siia kolm lugu, mis neil päevil pidevalt köögis söögitegemise taustaks kõlavad.

Regina Spektor, kellest mul veel ka sel päeval, kui ta Eestis kontserdi andis, aimugi polnud, kirjutas selle loo minu ja paljude teiste uue lemmiksarja “Orange Is the New Black” avamuusikaks. Tõsiselt, kutid. Kui te pole veel OITNB peale oma pilku heitnud, siis TEHKE seda NÜÜD. Kui aeg ja inspiratsioon tabab, kirjutan ehk pikemalt ka. Aga see Netflixi originaalsari, mida on praeguseks väljas üks hooaeg (ja tuleb veel) põhineb samanimelisel tõsielulisel raamatul. Ja päriselt, see sari on lihtsalt suurepärane. Ilmselt elulisus ja fantastilised karakterid, kes on korraga head ja halvad – nagu pärisinimesed, saate aru – selle sarja nii haaravaks teevadki.

Ian Franzino “Holding On” on mu teise sellesuvise lemmiksarja “Graceland” tunnusmuusika. Sellest loost on pikem mix ka, aga panin spetsiaalselt selle versiooni, sest slaidid tutvustavad sarja ka. Mm, “Graceland”. Mm.

Ühtlasi superlugu, kui end reede õhtul välja sätid. No juhtumisi, kui su reedeõhtu pole nagu minu viimased:

on the floor. on my way to bed. naked.

Josh Weathers on vend, kellest ma ei teadnud mitte midagi, enne kui K2 seda lugu jagas, kus ta Dolly Partoni “I Will Always Love You” lugu täiega oosõmilt laulab. Lugu “Two Bottles” on lihtsalt nii nummi. Kas ei oleks mitte üliromantiline, kui keegi teile seda kitra tinistades laulaks? (Ja need kaks pudelit veini ka kaasa tooks.)

Tüüp ise ongi üsna tundmatu, ma ei leidnud isegi Wikipedia artiklit, mis näitab, et ta on ikka VÄGA tundmatu. Aga annab aastas üle 200 kontserdi ja öeldakse olevat hardest working man in local music.

No ma igal juhul loodan, et ta lööb läbi. Okei, see on borderline-kantri, aga nagu minevikust mäletada, olen ma kantrile juba mõned järeleandmised teinud… Ja no kui kantrivennad ikka nii hotid on ja veinist laulavad, siis… Aww.