Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.