Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!