Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis.

Tahvelarvuti on veider vidin, mis on nagu suuremõõduline nutitelefon – aga ei ole ka. Või on ta väiksemõõduline sülearvuti? Ei ole nagu seda ka. Mis ta siis on? Ja mida sellega teha saab? Panin Google Nexus 7 tahvelarvuti proovile ning katsetasin, kas on võimalik sellega asendada kõik muud tehnikavidinad, mida olen oma igapäevases elus harjunud kasutama.

Tuleb tunnistada, et ma olen tehnikasõltlane. Okei, telekas on mul küll eelajaloolisest ajast ja nii vana, et sõbrad külla tulles seda suu ammuli vaatama jäävad: “Ma ei mäletanudki, et telekad… nii paksud kunagi olid…” See-eest olin esimene oma sõpradest, kes muretses endale e-lugeri ja mu nutitelefon on aasta jooksul saanud nii kõva vatti, et pean ta juba välja vahetama.

Samas pean aga eksperimendi osas aus olema ja tunnistama, et kuigi ma armastan tehnikat, ei armasta tehnika mind. Ma ei tea, kuidas on võimalik, aga kõik asjad minu käes purunevad või lähevad lolliks või teevad asju, mida tootjate sõnul juhtub ühel juhul miljonist. Seega olin ma enam kui kindel, et Nexus minu käes kaua vastu ei pea. Või et vähemalt juhtub temaga midagi veidrat. Näiteks lahvatab leekidesse. (Ühel korral lõi mu arvutisse välk sisse, mis küpsetas võrgukaardi ribadeks. Nii et see  leekide asi polnud üledramatiseerimine.)

Elukutseline blogija ja tahvelarvuti

Minu tööks on kirjutada ja minu hobiks on kirjutada, seega olen oma mäkiga kokku laulatatud ja ei lähe kodust välja, ilma et mul oleks kaasas vähemalt üks vidin, mis algab eesliitega “nuti”. Jumal teab, millal kirjutada saab! Sain Nexuse kätte vahetult enne koosolekut ning esimene test oligi koosoleku protokollimine ja märkmete tegemine.

Õnneks sai Nexus kähku mu Samsung Galaxy telefoniga sõbraks ning mõne minutiga oli ta juba end varustanud rakendustega, mis ka mu telefonis olemas. Nii ei pidanud ma Google Play poes paanikas ringi sahmima, et õiget märkmete tegemise äppi leida – PowerNote on saanud mu lemmikuks “pilvepõhiseks” märkmete tegemise rakenduseks, mis süngib end kolme põhilise vidina vahel muretult ja kiirelt, nii et mul on kõikidele märkmetele ligipääs nii telefonis, arvutis kui tahvlis. PowerNote on olemas nii Androidile kui ka näiteks Chrome’ile, mis teeb märkmete tegemise internetis surfates ülimugavaks.

Esimeseks takistuseks osutus aga see, et ma ei ole senini õppinud ekraaniklaviatuuri efektiivselt kasutama. Kui ma sülearvutil suudan tippida kiirelt, klahve vaatamata ja kasutades kõiki kümmet sõrme, siis ekraanidel ma ikka kipun nimetissõrmega toksima nagu poolpime pensionär, kes pole iial masinakirja õppinud. Nii lõppes esimene katse koosolekut protokollida rohkete kirjavigadega ning lõpuks andsin ma alla ning märkisin üles vaid mõistatuslikke märksõnu (nende hulgas “jäsemed!”, “klassiekskursioon lauta” ja “tartus on taksod” – mitte ei arvaks, et ma Kingakaubamajas töötan, kas pole).

Teiseks takistuseks osutus uudiskirja koostamine, milleks meie kasutame MailChimpi. Koodiribade sisestamine, piltide lõikamine ja töötlemine, linkide lisamine ja kõik muu, mida ühe uudiskirja valmimiseks teha vaja on, osutus tääbil võimatuks, nii kaaperdasin pärast tunniajast pusimist kolleegi arvuti ja tegin veerand tunniga asja ära. Sülearvuti 1, tahvelarvuti 0.

Trükkimise osas muutus olukord tunduvalt paremaks alles paari nädala pärast, kui pärast rohket katsetamist leidsin klaviatuurirakenduse, mis toetas eesti keelt. Sisseehitatud variantide hulgas oli muidugi ka eesti klaviatuur olemas, kuid kõik sõnad oleksin pidanud ise sisestama käsitsi, mis osutus jube tüütuks ja aeganõudvaks. Lõppeks – kui raske on ennustatavat tekstisisestust eesti keeles valmis teha? Miks mina kui kasutaja tootja töö ära pean tegema?

Päästjaks osutus äpp SlideIT, mille mõnusaim osa on “vedimine” ehk sõrmega tähelt tähele libistamine, kuni ta sulle õige sõna välja pakub. Jah, sisse ehitatud versioon oli ka olemas, aga, nagu öeldud, ilma sõnastikuta. Kasu sest vedimisest, kui pead ise ikka lõpuks sõna välja trükkima, sest masin ei tunne eesti keelt.

Elukutselise blogijana olen ääretult pettunud ka WordPressi äpis, sest kui proovisin blogiposte tahvli abil sisestada, pidin need hiljem kõik arvutis üle tegema, sest mingil põhjusel kadusid “tõlkes” kuhugi lõiguvahed. Ja senimaani on nii jube tüütu see, et nuti-värkidel pole klaviatuuri küljes üles-alla liikumiseks noolekesi, nii on suurte tekstimassiivide toimetamine projekt, mis sööb rohkem närve kui vastsündinuga tipptunnil kassajärjekorras seismine.

Kuna minu töö juurde käib ka piltide tegemine, proovisin mõni aeg oma peegelkaamera nurka unustada ja katsetada Nexust pildimasinana. Sotsiaalvõrgustikes jagamiseks sobivad tehtud pildid küll, eriti kui need läbi Pixlr-o-Matic imelise pilditöötluse lasta (nagu Instagram, ainult et nii palju parem ja umbes kolmsada korda rohkemate filtritega), kvaliteetseid fotosid pole mõtet muust kui oma näost mõtet oodata. Nexus 7-l on kaamera ainult esiküljel, nii et kui proovida pildistada midagi, mis ei asu pildistaja enda näopiirkonnas, võib pildistama jäädagi, sest pimesi ekraanilt õiget nuppu leida on mingil põhjusel megakeeruline. Ja kuna sa ei näe ekraani, pole sul ka õrna aimu, mis kaadrisse jääb ja mis mitte. Seega inimesel, kes armastab igapäevaselt hetki jäädvustada, pole veel lähiajal mõtet loota ainult tahvliga hakkama saamisele.