Armas-kallis Milake,
vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!
Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.
Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.
“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.
Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.
Millal sa nii suureks juba said…?
Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.
Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…
Vanaema juures on ju taks nimega Max!
Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!
Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.
Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.
Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.
Ja kallistada.
Kallistades,
emmi