Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!

Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…

NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)

Stages of Hangover

Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”

 

Läbitud kell 1130-1200

 

Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”

Läbitud kell 1200-1220

Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255

Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!

Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.

Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.

Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.

–

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

”

All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”