Kui K. täna küsis, kuidas elu muidu läheb, vastasin, et elu on üldiselt lill. Kui see lill on üks neist lilledest, kes regulaarselt potist välja ronivad, mulla kõikjale elamisse laiali loobivad, teised lilled ümber lükkavad, kassid traumeerivad ja siis ronivad tagasi potti, et laastamistööd nädala pärast uuesti korrata.
Nii et elu on lill.
Tuleval nädalal tähistab Dakiblogi grandioosselt oma 9ndat sünnipäeva. Selle puhul luban suisa blogima hakata – tihedamini kui kord kaduva kuu jooksul. Palusin aga paar sõpra appi, et kokku panna väike sünnipäevakingitus mu truudele lugejatele, kes hoolimata mu lillelisest elust ja kirjutamismõõnast on siiski minuga jäänud. Seega, lubage esitleda – Dakiblogi sünnipäevakingitus SULLE!
Dakiblogi sünnipäevapakett:
- Pia Pikkori kunstikalender 2013 aastaks – fantastilised pildid ja uus kunstiteos seinal igal kuul! Tutvu Pia kunstiga siin!
- Silja, minu truu kõrvarõngadiileri poolt see kaunis kärbsega pärlikee – tutvu Silja muude töödega siin!
- Ja Birgiti usinate käekestega valmistatud ehtekarp – sain temalt just sellise sünnipäevaks ja olgem ausad, ma lihtsalt käin teda pidevalt silitamas. Nii nunnu noh! (Kingituseks tuleb suti teistsugune karp kui pildil, sest ta alles valmistab seda:) Vaata Birgiti muid töid Piku Käsitööpesas!
Nagu näete – ainult väga andekate inimeste ülilahedad asjad, kõik oma kätega tehtud ja kaasa tuleb hea annus mõnusat aurat, mida ainult nende asjadega saab, mida armastuse ja kirega tehakse.
Kuidas Dakiblogi sünnipäevapaketti võita?
- Ole palun kõigi meie Facebooki-sõber ning liitu Pia, Piku ja Dakiblogi Facebooki-lehtedega. Siljal FB-lehte ei ole, aga mine vaata tema blogisse ikkagi, äkki jääb midagi silma 😉
- Jäta selle postituse alla kommentaar – kui sina midagi käsitsi teha tahaks osata, siis mis oskus see oleks? Või võibolla juba oskadki – siis kirjuta, mis sind selle tegevuse poole tõmbas!
- Loosiratta löön keerlema ja valin võitja kommenteerijate hulgast järgmisel pühapäeval, 24. veebruaril – päeval, kui ma üheksa aastat tagasi esimest korda internetti blogipostituse teele saatsin.
Head loosiõnne!
…ja aitäh, et olemas olete.
24 thoughts on “dakiblogi sünnipäevakingitus”
Oskan heegeldada ja tikkida, kuid tahaks osata ka kududa ja ehteid teha. Heegeldamine on mulle juba lapsepõlvest meeldinud. Ma ei tea mis mind selle poole tõmbas, kuid tunne kui midagi oma kätega on tehtud on võrratu! Kududa tahaks osata sellepärast kuna mulle nii meeldivad kootud kleidid ja kampsunid.
Oskan kududa. Koon igal pool ja kogu aeg. See on maailma rahustavaim tegevus. Õhtul kui maja on vaikne ja mul on tass teed ja minu kudumine on maailm alati paradiis.
Esiteks juhatan tähelepanu (või äkki on minu arvutil siin miskit viga?), et siinsed lingid ei vii Pia ja Piku fb lehtedele! Silja lehelt leidsin aga väga ilusaid kõrvarõngaid, mis kohe silma hakkasid 🙂
Mina oskan kokku pusserdada ehteid ja väga vajadusel saan ka heegeldamise-kudumisega hakkama, kuigi kuna püsivust selleks puudub, siis pigem jätan need nokitsemised lahkete sõbrannade, õe ja venna naise hoolde.
Tahaksin aga osata paremini joonistada, sest koolis oli kunstiõpetaja, kes surus igasuguste kohustuslike portreede ja kompositsioonide joonistamisega mul hoo maha, kuigi kätt ja silma tundus olevat, kuid nüüd kuidagi ei saa pliiatsit enam kätte võetud.
Oskan nii kududa, õmmelda, tikkida kui ka heegeldada. Aga tahaks osata ilukirja ning maalimist
Mina tahaks osata asju plaani ja kavandi järgi teha. Kudumise ja heegeldamisega saan hakkama enamvähem aga kui on mingi asja joonis siis ükskõik kui palju püüdes ja proovides ei saa ma kunagi ideele vastavat asja. Joonistada sooviks ka osata, praegu oskan ainult hüljest 🙂
Ma tahaks osata ise leiba teha nagu armuline provva Ilves.
ma oskan kududa, aga viimasel ajal üldse ei viiiiitsi! seda ajendas õppima tahtmine oma mehele soojad köhavastased sokid kududa, õnneks parim sõbranna on meisterkuduja ja juhendas mind innukalt.
üks asi, mida tahaks osata oma kätega teha ja mida viitsiks ka õppida, on soengute tegemine. põnevate-keeruliste patside jms.
ja siis veel köitmiskunst. ja natuke veel ehetekunsti lisaks algkursusele (mitte traadiväänamist ja pärlipaigutamist, vaid natuke tõsisemat, pigem veidi sepakunsti meenutavat).
(pia ja piku lehed leiab, kui trükkida FB otsingusse ‘pia vabade mõtete kunst’ ja ‘piku käsitööpesa’, aga töötavad lingid oleks muidugi lihtsam lahendus 😉 )
Ma oskan natukene igat asja 🙂 pisut heegeldada, kududa, õmmelda, tikkida, ehteid teha jms. Kuid kõige rohkem soovin, et mul oleks rohkem aega ja ettevõtlikust kõige sellega tegeleda!
Ilusad kingid :). Minust käib käsitöö kahjuks üsna suure kaarega mööda, lapsemana meeldis küll väga heegeldada, aga enam ei oska sedagi. Ehete valmistamine on tegelikult üsna minu masti nikerdamine ja eelmisel aastal hakkasin tasapisi vildist kõrvarõngaid nokitsema, aga viimasel ajal pole jälle selleks aega leidnud. Tegelikult tahaks väga õmmelda osata, sest nii mitu kleiti ootab lühemaks/kitsamaks/pikemaks kohendamist.. ja milliseid riideid veel ise endale õmbleks, kui ainult oskaks.
Ma tahaksin osata õudsalt hästi süüa teha! Nii, et iga minu valmistatud toit viiks keele alla ja sellise tunde, et seda tahaksin kindlasti (!!) veel kunagi süüa. Ja mõtlen just nii, et ei peaks näpuga retseptijärge ajama, vaid endal oleks see tunnetus, et mida ja kui palju lisada võiks. Samas kõik on vist õpitav 🙂
Muidu meisterdada meeldib mulle küll, minu tehtud (sünnipäeva)kinkidest ei puudu peaaegu kunagi midagi, mis on ise valmis plätserdatud 🙂
Mina mõtlen ka alati, et kui vaid oskaks õmmelda… Ei peaks tunde mööda poode ringi rallima ja närviliselt koju jõudma, sest mitte midagi ei sobinud. Kõige sobivamad lõiked kleitide, seelikute ja pluuside jaoks on alati mul peas, mitte poeriiulil 🙂
Piia ja Piku veebisaitide lingid ei avane, ütleb, et page not found. 🙁 Aga Dakiblogi fänn olen.
Mina tahaks käsitööna osata lihtsalt joonistamist-maalimist. Sellisel tasemel, nagu kunstimuuseumides/deviantartis näha võib. Tahaks oma mõtted ja fantaasiad reaalseteks visuaalideks vormida.
Kui puhalt käsitööd silmas pidada, siis nõustun Kertuga – tahaks osata ise riideid valmistada. Olen uurinud lõikeid ja asju ja pusserdanud ise ka midagi, aga ma ei tea, mul ei ole kätt ega silma – õmblused lähevad valesti ja…
…aga neile saitidele saab ligi kui käsitsi community nimed otsingusse kirjutada. 🙂 Joined!
Mina oskan õmmelda! Nagu päris riideid ja värki!
Aga ma pole seda ammu teinud. Kaks talve tagasi õmblesin kodupüksid omale. Mida ma pole kordagi kandnud, sest, noh, kogu õmblemisprotsessi ajaga läks huvi nende vastu ära.
Sellega on täpselt nagu söögitegemisega – teiste tehtud toite söön alati hea meelega, aga kui ise süüa teen, siis läheb vaaritades isu ära.
Ema õmbles nõukaajal meile pea kõik asjad ise, see tundus nii imeline – ise PÄRIS asju teha. Ja õmblusmasin on oluline – kas või see vana ja vändaga. Õmblusmasin ja lõige. Ei, õmblusmasin, lõige ja õige kangas. Ei, õmblusmasin, lõige, õige riie ja hea niit. Ja aeg. Vaat seda mina tahan. Et mul oleks aega õmmelda ASJU.
Mina ei oska mitte midagi 😀 vähemalt mitte sellisel tasandil nagu tahaks. Tikkimine meeldib mulle üle kõige, kuigi senini praktiseerin ma vaid ristpistet. Väga tahaks osata nt muhu tikandit. Läbi häda olen ka mõned paarid villaseid sokke kudunud.
Ideaalis tahaksin osata suurepäraselt kokata (lausa valus on vaadata, kuidas mees üritab halva mängu juures head nägu teha), tikkida, omale riideid õmmelda ja lihtsalt igas valdkonnas osav olla. 🙂
Liitun teistega, kes mainisid juba, et Pia ja Piku FB lingid ei tööta. Otsisin siis ise FBst üles ja liitusin ikka 🙂
Nüüd teema juurde – oi, ma tahaksin osata niiii paljusid asju! Esimesena tuleb pähe, et tahaksin osata joonistada. Ma tõsiselt imetlen neid inimesi, kes suudavad kätte võtta pliiatsi / pintsli ja luua nagu nõiaväel kauneid kujundeid. Minul on kujundid küll peas, aga paberile panna millegipärast ei õnnestu.
Teiseks tahaksin osata õmmelda. Seda postitust kirjutades mõtlen, et ehk oleks õige aeg uuesti proovida. Senimaani on kõik minu katsetused lõppenud küll tarvitatava tulemusega, kuid eeskujuks olevale lõikele / tootele / ettekujutusele kõvasti alla jäänud. Mistõttu vahepeal loobusin edasisest katsetamisest. Samas nii väga tahaks osata kappi seisma jäänud riideid ümber õmmelda, kangajuppidest midagi vahvat meisterdada. See oma kätega asjade õmblemine tundub kuidagi maagiline. Keskkonnasõbralik muidugi ka (kuigi ma muidu mingi paadunud keskkonnaaktivist ei ole).
Kolmas soov… no ma ei tea, kas see käsitöö kategooriasse sobib, aga mis seal ikka. Minu soov, ise tean, kuhu liigitan 🙂 Nimelt tahaksin ma ko-hu-ta-valt vallata autoremontimise kunsti. Ikka kohe hullupööra. Nimelt häirib mind tohutult kui ma ei oska aru saada, mis mu neljarattalisel sõbral viga on. Iga kahtlane kolin, klõbin või muu defineerimatu heli moondub minu peas kohe mingiks fataalseks veaks. Suudan 10 stsenaariumit välja mõelda, üks hullem kui teine. Ja SIIS tuleb mõni sõiduvahendite hingeelu tundev isik ja ütleb ükskõikse näoga midagi stiilis “ah, see on tõenäoliselt selle jubina hõõrdumisest tulenev…misiganes… 5min ja korras.” Sel hetkel tunnen ennast alati NIII lollina ja luban mõttes, et õpin selle remondivärgi kunagi ära. Peale seda kui ma olen joonistama õppinud. Ja õmblema. Ja mõnda muusikainstrumenti mängima. Ja……..
panen ennast kah kirja! mina olen ikka unistanud sellest, et ma oskaks sauna ehitada ja rehvi vahetada. mis tähendab, et ainult mehed teatud asju oskavad? ehksiis nõustun täielikult eelkõnelejaga.
Oskan kududa, aga samas keerulisemad asjad nagu mõned mütsid ja kampsunid ei tule ikka nii hääd välja, et rahul oleks. Tahaks ikka osavam olla 🙂
Kui ma põhikoolis käisin, siis ma vihkasin käsitööd. Kõik tehti mu eest ära – ema kudus, vennanaine heegeldas, isa õmbles ja klassiõed tegid süüa. Ise olin nõus vaid tikkima ja seegi ei õnnestunud eriti.
Täiskasvanueas käis ühel hetkel peas mingi klikk. Alguse sai tegelikult sellest, et suur elumuutus oli ees ja sees. Olin värske kahelapseema ja veel värskem üksikema(nd). Peale sügavat depressiooniperioodi ja kammimata juukseid vaatasin end peeglist ning mõtlesin, et issake, ma sureks häbist, kui eksile ja tema uuele lehvikule sellise näoga ette peaks jääma. Lubamatu!
Sealt tuligi tagasi suur soov end jälle ilusana tunda. Aga minu suureks hämmastuseks ei olnud mu riidekapi sisu üldse nii tore, kui võiks, rääkimata ehetekarbist. Ja poodides olid asjad lihtsalt nii kallid, et minu rahakoti hammas sellele peale ei hakanud.
Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui oma nupp nokkima sundida. Kaltsukast ostetud riiete ümbertegemine, kangapoe paeltest ehete meisterdamine ja eBayst dollariliste vidinatega loominguliselt ümber käimine said kohustuslikuks. Sealt edasi oli juba muidugi kuradile näpp antud ja õige pea sai kogu vaba raha vidinatesse paigutatud ning teistelegi meisterdama hakatud. Ennekõike tegelen selliste oma tumedat stiili ehete meisterdamisega, lemmikuks on tekstiilehted.
Nüüd, kui raha nagu oleks, käin ikkagi poes ringi selle mõttega, et seda on ju nii lihtne ise teha! Sel sügisel täitus ka mu väga pikaaegne unistus ja sain endale uue korraliku õmblusmasina. Tulevik ei olegi tume!
Mu ema ei jõua seda siiani ära imestada, sest tema arvas, et minust on kogu see meisterdamise soon nii kaugelt mööda läinud. Aga häda ajab härja kaevu, eks ole, ja vähemasti see härg avastas, et talle see kaev meeldib. Olen proovinud kõike, riiulite ehitamisest-värvimisest küünalde valamise ja prosside õmblemiseni välja.
Ma ostan-ostaks sealjuures väga väga hea meelega käsitööliste kaupa, disainipoodidest jms, ka siis, kui ma tean, et oskaks ise odavamini järgi teha. Aga mulle meeldib mõte inimeste toetamisest, kes naudivad meisterdamist sama palju kui mina.
Kõige olulisem ongi minu jaoks see rahulolu, mis ma saan oma kätega tehtud asja valmisest.
Oskan heegeldada, tikkida, kududa ja pilutada, aga tahaks osata neidsamu tegevusi sellisel tasemel, et meisterdised näeksid ka lõpus palju ilusamad välja, kui nad üldjuhul praegu näevad. Suuremalt jaolt piirdungi üldjuhul heegeldamise ja tikkimisega, kuigi kunagi tahaks ka Haapsalu salli valmis kududa.
Facebooki küll ei kasuta, aga seda enam on hea meel, et on olemas Daki ja Daki blogi 🙂
Mina ütlen ausalt- ma ei oska midagi teha, vähemasti mitte midagi maagiliselt ilusat. Jah, ma oskan heegeldada “ketti” ja võib-olla ka mõne ringi, mulle meeldivad isetehtud ehted, aga teha ma neid ei oska. Ja selle ma fännangi kõiki neid teisi, kes midagi ISE teha oskavad 🙂
Ma oskan natuke neid kõiki – kudumist, tikkimist, heegeldamist, õmblemist. Peamiselt tunnen puudust järjekindlusest, sest minu kurvastuseks võtan tihti suure hurraga mõne projekti ette, aga lõpetamiseni ei jõua. Laiskloom, mis teha. 😀
Tegelikult tahaks veel osata ehteid teha. Veidi olen proovinud, aga no täiesti ise siiski ei oska.
Mis ma oskan… käsitöö tunnist viilisin kunagi kus jaksasin 😀 aga mööblit meeldib kokku panna, ei saa aru naistest, kes vinguvad, et see on meestetöö ja nemad seda põhimõtte pärast ei tee 🙂
Pingback: dakiblogi 9! | dakiblogi