Täna oli päev, mil Mila ise küsis potile ja ka actually istus sinna. Küsinud on ta juba mõnda aega, aga keeldunud istumast. (Kas on siin midagi imestada…) Ja ma pole ka sundinud, kuigi peer pressure on potitreeningu osas ikka päris kõva. Kellel käib laps potil juba sünnitusmajas ja kellel oskab paberiga peput pühkida 3kuuselt – olgem ausad, konkurents on karmim kui eliitkoolis.

Aga ta vähemalt istus. Küsis ja istus.

Kõige veidram? Ma tõesti ei pidanud selleks ise midagi tegema peale mitte millegi tegemise. Phuuh. Jätkan valitud kursil. Paistab töötavat.