Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletiga, party on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!