Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju.
JR ikka ütleb, et kodutus on minu peas. See on ilmselt mingil määral tõsi. Paljud asjad on ainult minu peas – kodutus, depressioon, paranoiad, üksildus. Ja samas nad pole ainult minu peas. Aga mitte sellest…
Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju. Päev enne aasta viimast päeva seisime me tühjas jahedas korteris ja ma mäletan end mõtlevat: “Mis siis kui…” Mis siis kui kodutunnet ei tulegi? Mis siis kui me oleme teinud suure vea? Mis siis, kui…
Aga nii ei läinud. Kodutunne süveneb iga sekundiga, mis ma siin olen, suureneb iga sekundiga, mis ma siin ei ole. Korter on peamiselt kaos, miljon poolikut tööd, aga see pole oluline. Küll jõuab. Küllap ma jõuan.
Sest ma olen kodus.
#8. Koju jõudmine