Ekstreemsed ilmastikuolud on totally awesome. Oosõm siis mitte nii väga sel moel, et mulle meeldib kaos ja hävitustöö, aga see kerge ärevusega segatud tunne, mis tekib aknast võimsaid pikselööke jälgides või tonnide kaupa lund maha sadama nähes… See tunne, kus sa saad aru, et sa oled nii väike, sinu teod mõjutavad nii vähe ja et lõppeks Looduse ees oleme me kõik dust in the wind.
Ja tegelikult on ekstreemse ilma juures palju muudki lahedat. Kui tänavad uputavad ja saab paljajalu paduvihmas joosta. Kui hommikul saad end lumehangest läbi kaevata, et üldse liikuma saada – kas on paremat hommikust trenni? Kas on miski, mis paneb põsed rohkem õhetama kui lumelükkamine? Või siis need lämbed juulikuu päevad, kui õhk seisab, kuigi kõik aknad on lahti ja kuidas üks hetk sa avastad, et hinges on mingi tõeline zen-tüüpi rahu. Las minna…
#21. Torm