Täna on minu emme sünnipäev. Naljakas on see, et minu jaoks on ta igavesti 35aastane. See vist oli tema esimene vanus, mille ma lapsena ära õppisin ja sealt edasi paistab, et aeg pole edasi liikunud.
Ma olen elu aeg oma ema imetlenud. Ta on tõeline daam, on üsna ilmselge, et ta on sündinud valesse aega ja valesse riiki. Tema tõeline aeg ja koht on hoopis 19. sajandi teise poole Pariis. Ma nii hästi kujutlen teda ballisaali, kuningalossi ja salongiõhtutele, iga kord seljas aina peenem ja uhkem õhtukleit.
Ma ei saa senimaani aru, miks keegi, kes on nii läbi ja lõhki daam, on saanud endale tütre, kes on nii läbi ja lõhki mittedaam. Ma pole elus näinud oma ema dressipükstes ja koduriietekski on tal alati seelikud ja kleidid, minu mugavad koduriided on dressid või dressilaadsed esemed kombineeritud maikadega. Mul on kapis ainult üks kostüüm ja seegi pole mitte kontori-, vaid peoriietus. See-eest kingadega hakkan ma vaikselt juba järjele saama, uh, jumal tänatud sellegi eest.
42. Emme.
One thought on “#42. Emme”
Hah, peaksin ütlema, et ka minu ema on Daam, suure D-ga, kes ei lähe isegi prügiämbrit välja viima ilma viimistletud meigi ja soenguta. Ükskord reisile minnes paluti neil kaasa võtta madalad kingad ja mu ema teatas nii siiralt reisikorraldajale, et aga mul ju ei olegi madalaid kingi 😀
Aga tütar.. kooli lõpetades küsisid klassiõed, et kas see on minu ema? Nad lihtsalt ei uskunud seda, sest ka mina olen see, kes kodus käib väljaveninud t-särgi, lötendava seeliku ja erinevate sokkidega. Ja kingadega mul ei ole nii hästi läinud, aga sel sügisel ostsin mantli, millel on siiani hinnasilt küljes..