Blogiadvendikalender.

Arusaadavalt on kõik hetked, mis ma Milaga veedan, mu lemmikud. Tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi.

Aga kõikidest hetkedest lahedaimad on vast need, kus Mila ootamatutes olukordades nii suurt rõõmu leiab, et see mind esiteks pahviks lööb ja siis kaasa haarab. Üheks neist on meie ühised poeskäigud. Millist rõõmu võib pakkuda lihtne poekäru!

Mila armastab, kui ma ootamatult kärule hoogu juurde annan või selle peatan. Eriti armastab ta järjekorras seismist ja seda, kuidas ma käruga siis nõksutan. Asi sai alguse loomulikult vajadusest – väikesel lapsel pole eriti kannatust mööda suuri poode konnata, nii püüdsin ma selle talle lõbusamaks teha. Nüüdseks on poeretkedest välja kujunenud meie oma mängud, kus võitjaks jääme me mõlemad – kahekesi hullumeelselt riiulite vahel naerda rõkates, põhjuseks peaaegu ei miski! Lihtsalt see, et tema istub kärus ja mina lükkan seda ootamatute intervallide tagant.

#44. Kihutamine poekäruga.