Kallis Milake, eile said sa poolteist aastat vanaks. Poolteist aastat. See on pool minu ülikooliajast. See on kaks rasedust. See on üks terve talv, poolteist kevadet, kaks suve ja nibin-nabin üks sügis või umbes nii. Ühesõnaga: see on ilmatuma pikk aeg. Ma mõtlen sellele neil päevil tihti, aga ma ausalt ei suuda meenutada, kuidas kõik enne sind oli. Ehk oleks kergem mul daki_ver1 faili daki_ver2 failiga asendada ja üle kirjutada, kui ma suudaks meenutada. Aga ma ei suuda. Lõputu küünlapäev, enamasti fantastiline (enamasti täis ka vildikaga ärasoditud näoga poes käimist), aga me oleme praeguseks sinuga jõudnud punkti, kust mina peaksin meid mõlemaid võimalikult valutult teisele poole – kusiganes see ka siis poleks – välja juhtima ja mul pole ausalt öeldes aimugi, kuhu suunas astuma hakata. Aga sina loodad mu peale, niisiis võtan ma sul käest kinni ja hakkame koos astuma. Fuck if I know, kuhu me lõppeks välja jõuame, aga ma luban sulle: there will be cake. /// Selle verstaposti juures teed ja oskad sa juba nii palju, et ma ei teagi, mille peaks üles märkima. Kass, emme, issi, naba, lamp, part, mahl, kalli-kalli, oppadii, hei, tere, aitäh, anna, pai, pall, sokk, koer… neist sõnadest umbes koosneb hetkel su sõnavara, enamik küll mööndustega (part näiteks kõlab pigem kui arp). Sa armastad hirmsasti musitada: vahel lihtsalt tuledki selleks oma tähtsate toimingute juurest minu juurde, et üks kalli-kalli ja musimops teha. Mänguasjad musitavad ka: koerad karusid, karud kasse, sina kõiki vahelduva eduga, isegi palli oled musitanud ühes erakordsel heldimushetkel. Ja kas ma pean üldse lisama, et see on nii nunnu noh! Tantsuta ei möödu ükski su päev ja viimased ajad oled sa ka laulma hakanud. Algas see minuga unelaulu kaasaümisemisest ja on nüüdseks arenenud suvaliste silpide leelotamiseni tööl, kodus ja puhkehetkel, nagu öeldakse. Tantsu ja laulu osas paistad sa oledvat pärinud oma isa erakordse rütmituse ja minu erakordse kombe end mitte oma oskamatusest end häirida lasta ning rõõmsalt unnata ja keerutada täpselt siis, kui hing seda ihkab, isegi kui ümbritsevad ehk pika pilguga vaatavad. Sind päästab muidugi tõik, et sa oled nii väike ja nunnu. Aga ma loodan, et see osa sinust suuemaks kasvades ei kao ning et me tatsame käsikäes läbi porilompide, seejuures kõvasti ja valesti lauldes, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Oleks see alles midagi, kas pole! Armastades, emme
7 thoughts on “Kaheksateist kuud”
sihtpunktis on kooki? siis on su lapsel oma emaga ju ikka väga hästi läinud!
kas keegi su sõpradest on sulle öelnud, et sa peaksid daki-blogimise (vähemalt mõneks ajaks) täiesti ära lõpetama, kohe täiesti ära unustama, unustama ära isegi selle, et sa üldse kunagi bloginud oled? sest mul on tunne, et see viib su hukatusse. ma olen su lugeja juba kaua aega, mulle meeldib sind lugeda, aga praegu oleks sul minu meelest vaja seda, et sa siin ei blogks. ära ela teistele.
Mar’ga sama meelt. Blogis elad sa pseudoelu ja PÄRIS elu jääb elamata.
Vabandust! Ma mõtlesin seda nõnda, et kui sa riputab blogisse üles ägeda roosa tooli, siis see ongi see elu meile. Tegelikkus on see, et muus osas valitseb kastide kaos. Kuigi ka roosa tool on päriselt olemas, siis on see üksinda esitades hoopis midagi muud kui kaose taustal. Ehk “elevandiga elutoas” tuleks ikka esmajoones tegeleda. Samas mulle väga meeldib sinu blogi ja kirjutamisstiil, mis sobib just blogi formaati, kuid telesaadet nähes tuli ka tunne, et see blogi võib olla sulle hukatuslik. Ja see lugu, mida sa elad nii endale kui teistele võib olla hukatuslik.
Vabandust, aga mina jällegi ei ole mar’i ega Pille kommentaariga üldse ühte meelt. Kuidas siis peaks keegi ära unustama sellise osa oma elust, mis on saanud osaks temast endast ja selle täiesti ära lõpetama? Nagu daki on ka enne maininud, on blogi pidamine üks tema toimetulekumehhanismidest ja ega inimene ei peakski kõiki oma elu negatiivseid (ning ka positiivseid) sündmusi ainult endale hoidma. Ning minu meelest ei tähenda see elamist teistele, vaid probeemide tunnistamine ja nende jagamine on ometi üks samm lähemal nende lahendamisele. Ja ma nüüd seda ka ei usu, et blogi pidamine ja sinna 1-2x nädalas postitamine tähendab, et päris elu jääb nüüd elamata.. Mõnel pöördelisel eluhetkel lihtsalt ei tahagi seda päriselu nii väga elada, sest ei tea, millele toetuda ja kuhu edasi liikuda. Ja kõigist nendest lõpp-puntkidest võib ju ka blogida, kes teab, äkki kerkib ka selle tegevuse tulemusena silme ette mingi lahendus. Ning küll need kastid ükskord koristatud saavad, las see roosa tool olla siis seni nende keskel silmailuks. Alustada võib ju ka väikestest asjadest ning neid teistega jagades läheb ehk endalgi meel väheke rõõmsamaks, sest kõik ei ole ometigi lootusetu. Ning endassetõmbumine ja selle põhjuste teistega mittejagamine on inimese jaoks palju hukatuslikum, isiklikust kogemusest järele proovitud. Telesaadet pole küll vaadanud, aga see on puhtalt minu arvamus daki blogi aastatepikkusest jälgimisest 🙂 Kõik saab korda, Daki ja blogi ikka edasi! Mina ja paljud teised lugejad oleme sinu jaoks ikka olemas, nii halvas kui ka heas, I’m sure of it.
Võibolla sul Anna on õigus, ma ei tea. Kõhutunne ütleb midagi muud. Kui sa oled siiralt ahastuses, ent samal ajal siiski suudad end niipalju kõrvalt vaadata, et sellest vormida pisaraid purskav dramaatiline kangelanna, kellele külm tuul näkku puhub, siis on siin midagi, mis teeb ettevaatlikuks, mis ei lase mul kui lugejal enam siiralt kaasa tunda. Minust on saanud etenduse osaline, umbes nii, et mängime, et sa nutad ja mängime, et ma tunnen kaasa. Probleem on ju ülimalt tõsine. Ja kahtlemata peab seda kellegagi jagama, aga mitte mängult. Päriselt!
Tehke minu sõnade, mitte tegude järgi peaks asjast lähtuma. Ma ei mõista miks tekitab kelleski probleemi mingi kastihunnik? Võin öelda, et mind peetakse väga pedantseks inimeseks ja väljaspool kodu ma ka olen, aga minu kodu on minu kindlus ja mind ei huvitagi kas läheb kellelegi korda, et mingi tsark mul kaks nädalat kusagil toolil vedeleb või mitte. Daki kirjutab väga lahedalt!