Millalgi augustis helises mu telefon.
“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”
Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.
Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.
Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.
Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.
Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).
See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.
Niisiis.
Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.
Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.
//
Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:
1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.
2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.
3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.
4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).
5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!
Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.
//
Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.
Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.
Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.
Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.
Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.
Televiisor… siit ma tulen!
23 thoughts on “õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks”
Mind kutsuti ka sinna. Ei tea, kas oleksime ühte saatesse sattunud? 😀
Aga ma ütlesin ära. Esiteks mul on taoline telekogemus juba käes, teiseks ma tegelikult ei oska süüa teha ja kolmandaks me just kolisime, nii et mul poleks neid inimesi kuhugi panna olnud. Kuu aega on möödas, kodu on inimese nägu, aga külalisi ikka veel ei kutsuks.
Sind vaatan küll, kui saated netti tulevad.
Nüüd kruvisid küll meelega pinget veel ülespoole…
Ja mina veel mõtlesin, et see pidi olema viirastus, et ma sind ja Mallut reklaamis nägin. Aga vot ei olnudki, ootan põnevusega 🙂
Kas seda netist ka naeb?
Jään põnevusega ootama, sest see tõotab lahe tulla 🙂
Mis Albers töötas seal saates või?
Ei näe paks välja.
Aga ma ei tea, kas see on nüüd kokkulõikamise tulemus või mitte, aga…
oi, karmid mutid olete!
Just nagu kartsin- aastaid olen blogi lugenud ja Dagmarist kujunenud mingi pilt, mis omakorda ei ühti selle naisega, kes teleekraanil.. Blogijana jätad mulje siirast ja heast inimesest, kel meeletult hea huumorimeel. Teleekraanil olid pigem kuri ja väga tõsine, oleksid kui kurb? Kindlasti vaatan veel!:)
Heh, üle väga pika aja on tõesti naljakas vaadata seda saadet!
Peab ütlema, et näed teles erakordselt kena välja 🙂
Nõustun eelkõnelejaga – sa nägid nii kena välja, rääkimata sellest, et olid täiega asjalik 🙂
nägin saadet poole pealt ja Daki oli pettumus. olen aasta olnud blogi lugeja ja väga meeldib Sinu kirjaviis, Sinu leitud teemad ja nende käsitlemine ja eriti Sinu lapse(ga)le kõneldu – see on nii kordaminev. endal mul kuu vanem poiss.
pettumus oli Sinu kohmetunud olek saates .blogi kaudu on jäänud mulje et oskad olla. oma kõhkluste ja kahtlustega aga ikkagi oskad olla. ma ei tea miks selline esmamulje saatest tekkis…….aga siis vaatasin kordusest saate tervikuna ja……….Sa olid mõnus. See söögitegemine väljas trepil, just nende käepäraste vahenditega, laps ligi nagu igapäevaselt, see oli nii armas, nii päris ja nii normaalne. ja Sinu kohmetus oli alles aga see oli päris, nagu ikka kui teles ollakse alles alguses. tore on Sind teada:)
No ei olnud üldse nii hull, ma ikka muidu jäledalt väldin seda saadet, seekord meelega vaatasin, esimest korda, kordust lausa netist, sest õigel ajal ei olnud kodus. Olid küll hetked, mis oleksid ehk võinud olla olemata, aga sellega ongi ju nii, et neil tuleb need hetked kokku lõigata intrigeerivamaks, alati, ma tean seda küll (ja mida rohkemad inimesed seda teavad – või vastavalt mida vähem seda läbulõikamist tehakse – seda parem kogu maailmale). Olid tõsisepoolne küll, aga huumoripoiss oli ka ju kohal ikka kenasti paiguti (lihtsalt mitte siuke ha-ha-haa-huumor, sest huumoripoiss oli ju suuresti monoloogides ja mis sa üksi ikka – või kaameramehega kaekesi – naerad). Ühesõnaga lubasin endale, et järgmine kord kui ma Tallinnas olen (millal ma küll?), üritan, üritan tõsiselt külla tulla!
Ma olen ka sinu lugeja juba tükk aega ja tore oli sind teleri vahendusel kohata. Mulle jätsid küll hästi armsa ja hea huumorisoonega inimese mulje. Mulle tundub sinu blogijuttude põhjal, et sa ise ei teagi kui ilus, tore ja naljakas sa tegelikult oled. Ja kogu see muretsemine paksuse üle tundub küll pisut üle pingutatud. Nii et ei soovi sulle muud kui rohkem enesekindlust!
Olen su blogi lugeja ammu ja ei ole sind kunagi näinud päriselus. Kuid tunne oli, et vana hea tuttav on teles. Ära karda – sa olid lahe nagu blogiski. Mulle meeldis, kuidas su väike tütar nii mõnusalt ja vabalt seal ringi jooksis. Mallu blogi loen ka ja see, et te sinna saatesse läksite on ülivahva!
Vaatasin ka lõpuks selle saate ära. Naljakas oli 🙂 Ja ma olen üsna kindel, et kui tube hakati filmima, siis sa, Daki, kallasid meelega need kastid seal voodi peale tühjaks ja siis viskasid tühjad kastid hooletult nurka. See lihtsalt pidi nii olema, sest see oleks nii väga sinu moodi 🙂
Ahjaa, ja siis see Max seal – ta oleks nagu meelega teiesuguste veits kreiside kujudega ühte saatesse pandud. Veidi kohmetu ja viisakas Max ja neli julge suuvärgiga tütarlast. Õudne, mis ta pidi kõik läbi elama seal…need savika seksiteemad ja oeh, tal pidi ikka väga keeruline olema, viisakas ja hästi kasvatatud nagu ta on 🙂
täitsa nitshevoo saade ju! ma oleks sulle köögitrepil porgandite töötlemise eest veel rohkem punkte pannud. tubli laps 🙂
väga naljakad saated, ma ei tea, kas alati ongi õhtusöögid viiele nii naljakad, siis ma peaks vist hakkamagi selle saate fänniks, aga praegu ma lihtsalt naudin seda nädalat ja ootan iga uut õhtusööki mõnusa kõditundega suunurkades, et oh äge, kohe saab jälle naerda.
+ näed kena välja ja oled väga cooli tõsise näoga, mis ainult kaunistab seda peent huumorit 😀
+ tore, et laps ka saatesse jäi. mõnus tatserdis.
Reklaame nähes mõtlesin ka algul, et no issand jumal, mis inimesed saatesse lastud. Aga tegelikult suur respekt teile, suurem osa inimesi ei julge kaamerate ees olla nemad ise ning vabalt rääkida. Te oletegi sellised natuke kreisid ja see on lahe tegelikult. No natukene on jah üle võlli kõik, aga vähemalt on põnev vaadata, sest enamjaolt, eriti tuntud inimesed, on seal saates eriti malbekesed ja tagasihoidlikud.
Daki, see seal telekas ei olnud ometi päris-Sina? Siin oled Sa vaba ja lennukas, seal kammitsetud ja isegi pisut blaseerunud. Kui Sa ka muul ajal (st mitte televiisoris) endale sellise maski ette tõmbad, siis peab asi hull olema. Ütle, et ei ole.
P.S. Sa oled ilus ja intelligentne naine, see on fakt.
P.P.S. Sa võiksid ja saaksid olla korraga nii ilus kui õnnelik.
Jep, üldjoontes sekundeerin viimati kõnelejaga.
Saates oled sellise pubekalikult “pohhuistliku” ükskõikse ja pisut üleoleva stiili ja suhtumisega “vahet pole”.
Aga päris sina oled kohe kindlasti siin. See hooliv, muretsev, südamega, ilus naine ja ema. See seal saates on pinge ja ….mis iganes.
Ainuke päris asi on su laps. Ja sina, koos lapsega. See on nagu siin.
Imearmas.
Liisi P.S.-ile ja P.P.S.-ile tahaks kohe mitu Like´i panna kui see keskkond siin oleks FB 🙂