Hällõu mu armsad sõbrad, olen teid kõiki unarusse jätnud. Teenimatult, muidugi. Ja vabandusi mul suurt pole, peale selle, et kõik muu elu tundub nii mittehändelitav, et ei jaksa isegi seda blogiposti kasti lahti võtta, sest see tähendaks, et ma peaks oma elu mingitesse kindlatesse lausetesse valama. Ja see on märksa keerulisem, kui end töösse ja rändom asjadesse matta. Seal vähemalt ma tean, mis diil on, mida nõutakse ja mida pean vastu andma.

Aga siin… Noh, juba aastaid tunnen ma, et pean, ei… tahan blogis kirjutada asjadest, mis lähevad natuke rohkematele inimestele korda kui ma ise. Ja tunnen vastutust kirjapandu ees. Teie ees, mu armsad sõbrad, tunnen vastutust.

Heas mõttes muidugi. Sest see siin töötab kahesuunaliselt. Selle vääriliselt, mida annan, saan ise vastu ka.

Niisiis, nüüd ma siis annan. Nagu umbes antakse ära tühi taara või väikeseks jäänud riided. Annan, sest ise ei jaksa enam tassida ja äkki kuidagi kuskil saab mingi kasu sellest olema…

Noh, äkki hakkab kasvõi endal kergem.

Et siis… Need nädalad on olnud kohati pöördelised. Esiteks avastasin ma ootamatult, et elan veel augustis – jõuludeni on jäänud AINULT KAKS KUUD ja ma pole isegi asunud veel kinginimekirju koostama. Minusuguse jõulu- (ja sügise-!) fanaatiku kohta on see murettekitav tõsiasi.

Ja ühtlasi mingil hetkel eile sain aru, et ma plaanin üheaegselt võtta kohustuseks suisa KAKS täiskohaga tööd, millest üks eeldaks väga pikki hoiupäevi Mila jaoks ja umbes sel hetkel, kui ma viietuhandendat korda enda peale karjusin, et JUMALA EEST MITTE ROOLIS MAGAMA JÄÄDA, sain ma aru, et veits liiale läksin.

Veits, heh. Ma läksin nii liiale, et isegi Charlie Sheen pole elus nii liiale läinud mitte millegagi (ja me kõik teame, et ta on liiale minemise etalon) kui mina sel hetkel. Saatsin raske südamega äraütlemise ja loodan, et tegin õige otsuse. Tööalaselt kindlasti kasuks ei tule, aga Mila osas oli ehk õige otsus talle mitte nii paljusid elumuutusi nii massiivselt peale suruda.

Ah, kes teab…

Peamine on siiski see, et… rabelen elu eest ja välja paistab see ilmselt närvihaige ja sisutu tõmblemisena. Ei oska enam vahet teha, keda võiks usaldada ja keda ei peaks, seega lähenen kõigile inimsuhetele vana hea Daki kombel, kes ei pea õhtut kordaläinuks, kui ta pole vähemalt kord kelleski piinlikkust tekitanud ja/või jagab kohe liiga palju (ja hiljem imestab, kui inimesed selle LIIGA PALJU põhjal mingeid kummalisi arvamusi must kujundavad). Liiga palju jagan peamiselt seetõttu, et mu HING AJAB ÜLE. Nii palju faking värke on kogu aeg, et midagi peab pealt ära lükkama, et alt mahuks juurde pulbitsema (ebaõnnestunud õlle ja vahu metafoor).

Ja no üleüldiselt tuletan endale meelde, et see, mida ma ühele depressioonis inimesele, kelle support personiks ma juhuslikult sattusin, vastab ka minu puhul tõele.

YOU WILL BE FINE.

See kõik saab ükskord läbi, ma tulen teiselt poolt välja.

I WILL BE FINE.