Mila matkib mõnda aega juba telefoniga rääkimist. Alguses rääkis ta lihtsalt telekapuldi või talle mängimiseks antud vana mobiili SUUNAS, siis hakkas seda ka kõrva juurde tõstma, tähtsa näoga aeg-ajalt midagi “kõnele” vahele öeldes. Iga kord, kui see juhtus, ma ootasin, et ta võtaks pastaka ja teeks tõsiselt noogutades mõned märkmed.

Viimased ajad on ta aga hakanud kõikvõimalike muude esemetega kõnesid pidama. Surub aga näiteks pliiatsi õla ja kõrva vahele, kõnnib mõtlikult mööda tuba ringi ja on näha, et tegu on VÄGA TÄHTSA kõnega ja kui teda segada, saab ta väga kurjaks.

Täna hoidis ta õlaga kõrva ääres kinni pulkjat võtmehoidjat. JR oli just koju jõudnud, hetkeks oli päevas paus ja jälgisime Mila asjaajamisi.

“Kas ta… kas ta peab parasjagu mingit KÕNET selle võtmehoidja abil?”
“Mm… Tundub küll.”

Vaatlesime vaikides teda veel mõni aeg.

“Mila kuule,” hüüdsin ma lõpuks. “Kellega sa räägid?”

Mila heitis mulle pilgu, mis pidi mõista andma,  et tal ei ole praegu aega minu triviaalsetele küsimustele vastata.

“No okei,” leebusin ma, oma viga mõistes. “Aga tervita minu poolt igal juhul.”

Mila pöördus, vaikis poolelt lauselt, pööritas silmi ja kogu tema keha ütles: “Võta end kokku, naine. See on VÕTMEHOIDJA. Võib-olla peaksid sa ravile minema, kui sa arvad, et keegi VÕTMEHOIDJA abil helistab…”

OK, minu paha. Muidugi on see kõigest võtmehoidja, ma tõesti ei tea, miks ma segadusse sattusin.