Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”
Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.
Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.
Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.
Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.
See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.
Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.
Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.
Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”
Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.
Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.
Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.
Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.
…
Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.
Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.
Elu konarlused…
Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.
Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.
Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.
Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.
Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.
Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.
Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.
Kuidas teil kodutööd jaotatud on?
28 thoughts on “meeste- ja naistetööd”
Mina teen kõik majapidamistööd ise, vastumeelsust ei tekita eriti miski. Väga hea meelega näeks, kui keegi mulle süüa teeks, aga paraku peab ka sellega ise hakkama saama. Pisiremonttööde jaoks kutsun mõne tuttava appi, sest ise kõike ei jaga ning pole kogemust.
Olen sinuga ühel meelel et pole olemas meeste ja naiste töid, meil on nii et mina teen kõik kodused tööd ja tema käib tööl. Samas kui kardina puu alla kukub siis mina ei liiguta lillegi vaid ootan kuna Tema koju jõuab. Aga näiteks kui mingi riidekapp v narivoodi on vaja kokku panna siis olen mina krapsti akutrelli ja haamri ja muuga kohal ja teen huviga töö ära. Nõude pesemist vihkan ja kui meest laup. õhuti koju ei tule siis ma ei pese ka. Unistan suuremast köögist kuhu mahuks nõudepesu masin. Mul on alati hunnikute viisi riideid kuhjatud trepi käsipuu peale ja jooksumasina peale , ei viitsi ma kogu aeg trepist üles- alla joosta et neid ilusti kappidesse ära paigutada, paar korda nädalas teen seda siiski. Samas põrandad ja muud pinnad peavad olema puhtad, vihkan pikki juukseid ja tolmurulle mis ikka paari peva jooksul seina äärde kogunevad. Jooksvalt koristan iga päev, teen sooja süüa ka.
Ajee. Mul on mees, kes peseb pesu ja triigib (!) seda. Ja valgendab, kui vaja. Ja prügikasti täitumist märkab juba siis, kui minu arvates see veel sugugi täis pole. Põrandaid peseb – ja nõusid, kui mina seda parasjagu ei tee. Mina teen süüa, sest mul pole irratsionaalset hirmu aedviljade ees. Remondiasju jagame. Koristada mulle meeldib, sest mulle meeldib selle tulemus ehk asjade suurem korrastatus. Häda on ainult, et kui ma selle põhjalikult ette võtan, siis see vahepealne etapp näeb välja umbes nagu tolmupommi plahvatus kila-kola kummutis.
Meil ei ole jaotust kui sellist. Ilmselt teen ma kodus rohkem kui mees, aga kuna mu töö on vast rutiinsem ja kergem kui tal, siis pole mul selle vastu ( veel:) suurt t6rget tekkinud. Mulle on olulisim, et ta hindab seda mida teinud olen, ehk et siis ei ajaks minu poolt korrastatut oluliselt rohkem sassi ja ei jätaks musti n6usid ripakile voi 6llepudeleid keset lauda voi…ja samas paneb ta isegi voodile päevatekki peale ja prygi viib ka välja kui see ikka yle kastiääre hakkab tulema. Ma olen m6elnud, et ega ma tegelikult ei igatsekski endale meest kes oleks korralikum kui mina, sest see k6lab vähe 6udselt, tuleb meelde maameeste naiseotsimise saade, kus 1 kutt teetassidest pyramiide ehitas kapi peale ja raamatud olid siltidega varustatud riiulites, teemade järgi…see oleks jube.
Meil on nii, et pooleks. Peaaegu kõik. Kui üks teeb süüa, peseb teine nõud. Kui üks võtab tolmu, teine peseb põrandad. Kui üks on prügi korteris kokku korjanud, viib teine selle välja. Kui üks teeb kohvi, puhastab teine piimavahustaja ära. Kui üks käib koolis lastevanemate koosolekul, läheb teine lasteaeda koosolekule. Kui üks ärkab ühel öösel titevalves, ärkab teine järgmisel. Kui üks teeb ühel õhtul trenni, teeb teine järgmisel õhtul. Kui üks viib pesu välja kuivama, toob teine ära. Ma usun, et selline jaotus on kantud meie mõlema suurest südametunnistusest, või siis hirmust, et noh, kesse ikka seda vingu pärast kuulata suudab.
Mõned asjad muidugi pooleks ei ole:
Mulle ei meeldi eriti loomad, seega kassile laua katab ja tema s*ta koristab Naabrimees, või pedagoogika mõttes lausa varateismeline kassiomanik ise. Samas, lilli aeda istutan valdavalt mina, või mis veelgi tuusam, vahel minu naabrinaine. Aga moosi keedan mina, kuivatan tomateid ja marineerin juurvilju. Küpsetan ka peamiselt mina vist, aga see ei lähe ka kohustusliku kodunduse alla. Kui mina süüa ei tee, siis Naabrimees teeb midagi oma võimete piires, kuid alati on võimalik see asendada lauabroneeringuga.
Õpikutele paberid panen mina, sest see on traditsioon, et ma ühel septembri esimestest õhtutest vannun paberite sahinas nii, et isegi kardinad punastavad. Ma hoian seda vandumist teraapia mõttes endale.
Ma ei jaksa kõike kirjutada, see võtab hullult aega, aga ma tahtsin seda öelda, et meil on kodus söögitegemises tekkinud restoranihierarhia. Ehk, et restoranis on peakokk ja siis veel hullult igast erikokkasid. Mees on hommikusöögikokk, mina olen õhtusöögikokk. Ja peakoka kohustused on jagatud ehk, et kumbki ütleb ise, mis tal söögiks on ja siis koordineerime, kui midagi peaks üle jääma õhtul hommikusöögiks (maks võikudele pasteedi jaoks näiteks) või hommikul õhtusöögiks (munad mingi õhtutoidu jaoks). Magustoidukokk on meil tööl poole kohaga ja töötab siis, kui koolis pole palju õppida antud. Või kui teha Shreki kassi nägu, et hullult tahaks kooki. Ja iga kokk peseb ise nõusid.
Pesu peseb mees, voodi riideid vahetab, prügi viib välja, tolmuimejaga käib toad üle, nõud peseb, teeb süüa, remonditööd ja muid majapidamisega seotuid asjandusi teeb tema, toidukotid teeb tühjaks, vetsu ja vanni koristab tema, rotide puuri puhastab, koeraga käib väljas, maksab arved jne.
Mina pühin tolmu, teen õhtusööki, panen puhta pesu kappi, koristan laokil asju kokku, pesen põrandat, peegleid, köögilauda, olen lihtsalt ilus. Minu kõige olulisem ülesanne on see ,et ma tuletan talle meelde mida tema tegema peab:)
Meestetöid ma põhimõtteliselt keeldun tegemast, sest mu ema ütles kunagi, et kui korra ise teed ja mees näeb, et hakkama saad, siis lõpuks teedki kõikki töid ise.
Minu kõige suurem kodutöö on tuletada Taunole meelde, mis kodutöid ta tegema peaks. 🙂 Ta teeb täitsa hästi kodutöid, kui meelde tuletada. Viib prügi ja komposti välja, niidab muru, mässab tolmuimejaga, teeb süüa, kui vaja jmt. Mulle jääb pesuga mässamine, igasugu kraanikausside-pottide küürimine, nõudepesu (ma lihtsalt ei saa vaadata, kuidas ta nõusid pestes vett raiskab!) ja meie pere igapäevane kodutöö nr 1: mähkmete kokkulappimine/toppimine. Voodipesu vahetame enamasti koos, see on äge. 😀 Ja igapäevast kaost, mida kaks last tekitada suudavad likvideerime kah koos, kui ma talle meelde tuletan. Kui ei tuleta, siis likvideerin üksi ega vingu.
Suuremaid remonditöid hakkan ma otsast tegema ja Tauno siis tuleb ikka appi ka. Mööbli ringitõstmist pean üksi tegema, Tauno läheb ahastusse juba küsimuse “Kuule, kus see mõõdulint sai?” peale.
Mina vastutan puhtuse eest (pesu-nõud-toad), mees keedab ja küpsetab. Mulle absoluutselt ei meeldi süüa teha.
Laste õpitugi on ära jagatud, õnneks vajatakse füüsika ja matemaatikaga kõige rohkem abi ja see ei ole minu rida. Ehituse ja remondi puhul mina ostan teostuse sisse (töömeestega jahmerdamine) tema puurib augu ja värvib seina kui vaja on. Kuna kass armastab meest rohkem kui mind, siis on antud mehele võimalus ka kassi järgi koristada. Kõik töötab ja see on peamine.
Ilmselgelt minul nii ägedat meest pole, kes kõik ise ära teeks.
Süüa teeb, sest muidu jääks lihtsalt nälga, ma kardan. 🙂
Aga.. Kust paarikümne euroga koristajat saab???
Mul teeb ka Vanamees vähemalt hästi süüa ja üsna hea meelega ka, sest siis ta saab ju hõigata “mina tegin süüa, sulle jäävad nõud!”.. Ma teeks ka muidugi parema meelega süüa ja jätaks nõud talle, aga siis ma peaks ilmselt ikka mitu korda “näägutama” ehk meelde tuletama, enne kui need siis järgmise päeva hilisõhtuks ehk pika mokaga ära pestakse. Suurema kodukoristuse teeme koos kui võimalik, must pesu-tolm-kassi liivakast-segamini laud vms on ikka minu teema, aga tolmuimeja jätan hea meelega talle ning akutrelli pole ka näppima pidanud. Aaga tegelikult peab tunnistama, et saame ka mitu head nädalat kassikarvade, tolmurullide ja ajakirjahunnikute keskel elatud – õhtud on puhkamiseks, tantsimiseks, seriaalide passimiseks, netis istumiseks, sõprade nägemiseks ning nädalavahetus magamiseks ja ringisõitmiseks ja väljas käimiseks. Nii et ilmselt võtaksin ka tulevikus ehk koristaja appi, eriti kui laps(ed) ka oleks – laisk olen ja hindan n-ö enda aega, mis teha.
Nonii, mul on täiesti emantsipeerunud mees, ehk siis et mina tööl 12 tundi päevas ja tema kodus! Ja 6htul kui koju j6uan j6uab tema mulle ikka m6nikord 6nnelikuld vastu h6igata: “I didn’t do anything or dinner!” 🙂 Ohjeee, ja mul polnudki k6ht tyhi, sest mul ju polnud faking aega l6unat syya…..
Aga sellegipoolest – n6ud on majas pestud ja enamasti ilma minu abita (super!) Masinast välja v6etud ja kappi ka pandud (yay!) Pesu seeb pestud ja kuivatist läbi lastud, aga kappi ennast ise riputada mitte veel ei taha – treeningu kysimus vist! Tolmuimeja kah ennast ise ringi ei t6mba veel, aga harjutame hoolega. Koerad toidetagu, sest neil saavad k6hud tyhjaks enne kui mina koju j6uan… ja k6ige selle juures ma ju ei s6ida ise autoga, nii et ma aind helistan kui koju tahan saada – ja see on pahatihti nii ettearvamatu, et tegelt oleks patt viriseda et söök pole valmis tehtud alati. Vetsude koristamine on problemaatiline, sest minul pole selle vastu muud midagi kui et aja kysimus – nagu ei tahaks oma ainsat vaba päeva kolme nädala jooksul vetsude koristamisele kulutada, aga tema lihtsalt EI TEE seda, whatever!
Ei saa ka mainimata jätta et meil on ka yks 24-aastane Peeter Paan kodus, kes tema oma s6nul h6ljub 6hus, jalad maad ei puuduta, tolmu ei tekita, 6hku ei hinga, vett ei tarbi ja pissib 6ues 6unapuu all ja seega koduseid töid tegema ei pea! V6i kui teeb, siis on see ainult hiiglasuur teene meile suurest armastusest meie kylmkapi ja 6llevarude vastu… (Peeter Paan nimelt armastab 6lut juua…)
Ok, kui rikkaks hakkan, siis kutsun jälle koristaja majja – kaks korda kuus, iga nädala tagant peaks okei olema, aga siis peab ka p6hjalik kraamimine olema tehtud, kaasa arvatud köögikappide p6hjad ja koeraninade jäljed ustelt, jne…
Ehk siis – Daki, you ain’t seen nothing yet!!! Normaalne elu, nagu k6igil teistelgi 🙂 Mul on nats lakim kui m6nel teisel sest mulle ikkagi tullakse tööle järele ja syya tehakse ka ja näiteks momendil tegelevad kutid prygi väljat6stmise ja prykkarite tänava äärde vedamisega, sest homme on prügiautode päev 🙂
Welcome to Womanhood, Lucky Ducky!
Hahaa, väga head kommentaarid (eriti Inga Peeter Paan:D). Õnneks mu kaasa on ka igati abiks kodutöödel ja süüa teeb ka hea meelega. Ainuke asi, mis eriti hästi ei õnnestu, on pärast maitsvate roogade valmistamist pliidi puhastamine. Üleüldse ma ei saa aru, kuidas pool toitu pliidile satub iga kord?! Ja tolmuimejaga teeb ka ainult käimisraja sisse, aga mind selline lähenemine väga häirib, sest ma ju tean, et kui seda diivanit liigutada, veerevad sealt välja hiiglaslikud tolmupallid. Teda ei paista see häirivat, mida ei näe, seda pole.
Ehh, mida teema. Viimane nädalavahetus läks koristamise ja mehega tülitsemise tähe all – laupäev: majakoristus, pühapäev: seitse tundi aiailu. Kuna mees oli nii reedel kui laup õhtul väljas käinud ja hommikul koju saabunud, siis temast päeva esimeses pooles asja ei olnud ning päeva tagumine pool läks siis kah… üle kivide ja kändude. Nimelt pärineb mees perekonnast, kus isa ei teinud mitte ühtegi kodutööd, minul vastupidi – isa peseb nõud, koristab, peseb pesu, triigib jne. Mulle meeldib, kui on korras. Mees ei pane tähele. Aiatöid peab mees ka ajaraiskamiseks – muru kasvab ju nii kiiresti, täiesti mõttetu on seda niita. Ja nagu kiuste on kõik naabrimehed aiafriigid, iga kahe päeva tagant niidavad muru, lisaks istutavad puid, ehitavad, kaevavad, majandavad.
Pühapäeval oli igatahes selline hetk kui karjusin mehele, et koli linna tagasi, siis pole seda kuradi muru ja et miks sa üldse kontoris ei ela, seal käib ju koristaja ega peaks ka kodutöid tegema.
Meie majapidamises toimib süsteem, et pole meeste-ega naistetöid vaid igaüks teeb neid asju, millest jõud ja mõistus üle käib. Härra kusjuures on suurem puhtusefriik kui mina, peseb ka peale hommikusööki nõusid ja kokkab. Mina teen kodutöid rohkem siis kui vaim peale tuleb. Kui keegi peaks minu osaluseta hakkama remontima või mööblit kokku panema siis tuleb pahandus 🙂 Igapäevaselt on küll kodune toimetamine rohkem minu peal aga mitte seepärast, et kodutöid tehku naised vaid seepärast, et ma jõuan koju mitu tundi varem ja kummaline oleks diivanil vedeldes näljasena oodata kuni lõpuks tullakse ja hakatakse süüa tegema 😛
Meil on nii, et kui vaja, siis saame mõlemad kõigega hakkama. Eriti hästi tõestab seda praegune olukord, kus me oleme kaks kuud pidanud eraldi elama ja näe – elu läheb edasi, midagi tegemata ei jää 😛
Aga üldiselt on nii, et talle meeldib rohkem kokata, mulle rohkem koristada. Ja kui me peame tegema seda, milles teine parem on, siis sujub asi kergemini, kui asjatundjam juhendab. Ehk tema palub mul söögitegemisel ühte, teist ja kolmandat teha, mina temal prügi välja viia, tolmuimejaga põrandaid puhastada jne.
Köögitoimkonnaga on meil ka nii, et kui üks kokkab, siis teine peseb nõud. Aga erinevus on jah selles, et kui tema kokkab, siis enamasti on pliit pärast s*tane ja pool kööki nõusid täis, kui mina kokkan, siis saab kõik töö käigus jooksvalt ära koristatud. Ja kui tema peseb nõusid, siis ta tavaliselt sellega piirdub, ehkki selleks, et köök korda saaks, oleks vaja natuke laiema pilguga ringi vaadata ja kõik asjad omale kohale panna. Samas – kui ma talle seda meelde tuletan, et võiks söögitegemise käigus ka jooksvalt veidi koristada või et pärast sööki köögi koristamine tähendab tibake enamat kui nõude pesemist, siis tal seisab see ka meeles… Mõni aeg 😀
Kõik puude ja kütmisega seotu jätan võimalusel tema teha.
Remonti teeme mõlemad, aga ma keerulisemad ja raskemad asjad jätan hea meelega tema hooleks.
Ühesõnaga üldiselt olen ma meie töödekorraldusega igati rahul ja ei pane üldse pahaks, kui ma suurema osa majapidamisest enda kanda võtan, eeldusel, et mul selleks aega on (kodusena ilmselgelt on), pahaseks ajab mind vahel see, kui mul on tunne, et minu pingutusi absoluutselt ei hinnata ning enda järelt absoluutselt ei koristata. No tead küll, mis käest kukub, sinna ka jääb. See ajab kopsu üle maksa – ma võin üldiselt kodu ja majapidamise eest hoolitseda, aga enda järelt koristada võiks igaüks ikka ise.
Mina teen suua ja pakin lastele lounasoogid kooli/lasteaeda kaasa.
Ema peseb pesu ja riputab kuivama.
Mees teeb suua nadalavahetustel, organiseerib ara igasugu paberimajanduse oigetesse kaustadesse, vahetab voodilinu ja viib soogijaatmed kompostihunnikusse mille lahedale mina eales ei lahe!
Nousid panevad pesumasinasse koik.
Koristaja koristab ja triigib.
Laste manguasju korjavad kokku koik, oleneb sellest kes millele peale astub.
Mina astusin enne abielu sellesse lõksu, et väitsin, et “mulle meeldib süüa teha!”. Nojah, meeldibki. Nii üldiselt. Aga mitte igal õhtul surmväsinuna pärast tööd. Aga nüüd ma selles lõksus olen, ja räägin ka, miks. Nimelt hakkas mees mulle kooselu algul hommikuti kohvi ja võileibu voodisse tooma. Mis oli nunnu ja mida ma kiitsin. Nii oligi veidi aega kena: tema tegi hommikul kohvi ja võileivad ning mina õhtusöögi. Aga siis ma väsisin. Püüdsin mehele selgeks teha, et kohv ja võileivad pole ei ajakulukuse ega keerulisuse osas samaväärsed õhtusöögiga. Ei mõjunud. Nüüd on olukord hullemaks läinud seoses töökohavahetustega. Mees jõuab koju kolmveerand kuue paiku, mina pool kaheksa või kaheksa. Koju jõudes istub mees kurva ja näljase näoga diivanil ja vahib telekat. Mina pean hakkama süüa tegema. Kui olen palunud tal aeg-ajalt süüa teha, siis ta siiski soostub – ja viskab ahju friikartulid ja kalapulgad. Ütleb, et ei oskavat rohkemat. Mis on vale, sest kui tal teinekord pidude puhul on hasarti süüa teha, siis on ta näidanud üles väga head oskuslikkust. Püüdsin siis niipidi ka: kallis, lepime kokku, et kumbki teeb poole õhtusöögid (ja for fuck sake, jäta siis mu kuradima hommikukohv ja võileivad mulle tegemata, see pole mu jaoks probleem need endale ise teha). Ta oli teoorias nõus, aga praktikas takistab teda sööki tegemast kas vanast (ja tõesti tõsisest vigastusest) tekkinud valu või siis see, et kapis pole vajaminevaid toiduaineid. Ma olen nõus, et tema vigastuse tõttu ta ei pruugi jaksata pärast tööpäeva enam süüa teha, aga ma tahaksin näha tema poolt näha vähemalt toetust ja lohutust “vabanda, kallis, et pead jälle ise tegema! mul on valus ja ei jaksa seista.” Aga ka seda ei ole. Ta lihtsalt istub ja vaatab muheda näoga telekat. Ja mina teen kurjalt süüa, sest ma ei saa ju vaidlustada tema tervislikku seisundit! Muude kodutööde osas – pesu pesen mina, vahel paneb tema pesu kuivatisse. Nõusid peseme mõlemad, aga mitte reegilipäraselt nii, et kes süüa teeb, nõusid ei pese. Tuba koristame mõlemad. Tema võtab tolmu meeleldi, aga aga põrandaid pesen mina. Prügi viin mina välja. Kemmerguid puhastab tema. Muru niidab enamasti ja suuremaid puurimis-saagmistöid teeb tema. Ses osas on nagu kõik okei, aga see igapäevane söögitegemisjant hakkab küll närve sööma…
Ot mismõttes tervisehäda? Seista ei saa või? Või käsi liigutada? Isegi keskmine invaliid peaks suutma süüa teha, pardon mu jämedus nüüd. Ma käiks pärast tööd mäkist läbi, kui mul siuke mees oleks.
Päris tore osalusvaatlus või siis sotsioloogiline uurimus tänapäeva pere toimemehhanismidest, millest võib teha põhjapaneva järelduse:
Valdavas osas kaasaegsetest peredest teevad rutiinseid kodutöid (loe: enese ja pere eest hoolitsemine) mehed. Seejuures leiavad naised, et see on kodutööde võrdne jaotus elukaaslaste vahel. Vastustest selgub ka see, et mitmesuguste olmeteenuste osutamine, eelkõige koristus- ja puhastusteenindus eraklientidele on järgmise kümnendi kiirelt arenev majandusvaldkond.
🙂
Hunt, sul on asjast vale ettekujutus. Ilmselgelt traditsioonilisema tööjaotusega perekondade naisliikmed ei võtagi siinkohal sõna.
Minu kogemused – esimene kavaler – oli see näpuga tolmu otsija, mina pidin tema nõudmisel koristama. Pool aastat kestis suhe, tulin lõpuks tulema. Mingite meestetööde tegemist ma selles majapidamises selle aja jooksul ei näinud.
Kogemus nr 2: esimene nn päris mees, mina pidasin meid rahaliselt ülal, mina tegin olude sunnil kõik nii meeste- kui naistetööd ja see lilleke-nipernaadike vahel väga harva lihtsalt “aitas” mind. 5 aastat elasime koos.
Kogemus nr3: mees justkui oli ja justkui ei olnud ka. Tegi natuke meestetöid – ehitas riiuleid. Mõnikord aga jättis tegemata ka, kuigi oli kokkulepe. No aga lõputult ei mahu ühtegi kodusse ehitama, eksole. Nn naistetöid tuleb aga kogu aeg teha ja need lükati pidevalt ainult minu kaela. Kõige halvem oli, et ühise lapsega ei tegelenud ta praktiliselt üldse. Ka see mees on minevik.
Niiet mis su statistika nüüd ütleb?
Olgu veel öeldud, et kui hundike poleks siin hakanud eluvõõraid “põhjapanevaid järeldusi” tegema, siis ei oleks ka mina üldse sõna võtnud.
Ahjaa, ja praeguse mehega on kodutööd ilusti-kenasti pooleks, kusjuures tema teeb rohkem neid töid, mis nõuavad suuremat füüsilist jõudu ja peseb nõusid ja mina teen rohkem süüa.
Üldiselt on aga tõsi, et poolteist-kaks-kolm on just koristamise suhtes kõige õudsem ajajärk. See ajajärk võib aga kahjuks venida veel pikemaks, kui kohe ei hakata tasapisi last koolitama. Potitamine on oluline, siis pääsed mähkmeprügist. Riidessepanemiskoolitus jõudumööda – seegi on oluline, siis varsti saab ta juba ise riidesse ja lahti. Sellest sujuvalt edasi minnes, las laps paneb oma riideid ise ära korralikult toolile magama minnes. Ja õhtuti mänguasju kokku korjata võiks koos lapsega, et koristamise kontseptsioon saaks hakata tema kujunevas ajus juuri ajama.
Muidu võib juhtuda, et ühel hetkel avastad ennast teismelise Monster High nukke ja litritega toppe kokku korjamas, samal ajal kui laps ise võrkkiiges marruajava rahuga lesib… ja siis on hilja küsida: kuidas ma küll niikaugele jõudsin?
Koristaja palkamine tähendaks minu puhul seda, et ma olen siiski sunnitud enne ta tulekut koristama – tema ju ei tea, kuhu mingid asjad käivad (kui tõesti pole tegu koduga, kus on ainult üks raamaturiiul ja seal pole mingit süsteemi) ja selleks, et ta saaks tolmu võtta jms, tuleb enne ju pinnad ikkagi vabaks teha.
Minu mees tuleb ca 2 tundi enne mind koju ja oleks ju absurdne kui ta näljaselt koos lastega mind ootaks. Lisaks käin ma nii tihti komandeeringus, et kui ta süüa ei teeks oleks kõik nälga surnud ammu.
Vana Hunt on õpivõimeline. Morgie seadus: neljast üks, tõestab meile, et 75% meestest on lorud. M.O.T.T.
🙂
Pika elu jooksul olen omandanud oma nägemuse olmetöödest. Poistele, noormeestele, noortele meestele olen alati öelnud, et naised tulevad ja lähevad, kuid mees peab alati omadega hakkama saama. Seepärast pole minugi meelest ei meeste- ega naistetöid. On ainult teisest hoolimine või mitte.
http://arhiiv.err.ee/vaata/mina-arvan-mehed-ja-isad Kuulake seda saadet. Lapsesuu ei valeta:)
Tõeline mees aitab nõusid pesta ja on emal väike abiline!
Hehee. Meil on see kodutööde asi selline, et mõlemad teevad enamasti seda, milleks tuju on. Suured korraarmastajad ei ole me kumbki, lihtsalt üritame säilitada mingit elementaarset korda. Mõlemad töönarkomaanid, mõnikord ei ole lihtsalt nädal-paar aega eriti vaadatagi, mismoodi elamine välja näeb. Närvirakkude säästmiseks lihtsalt pedantseid tuttavaid endale külla ei kutsu. Tõesti on selline tunne, et kui tahaks elamist korras hoida, siis midagi muud peale koristamise teha ei saakski.
Unistan ka koristaja palkamisest, kuid sama mure, mis Rentsil – enne koristaja tulekut peaks siis ju ikkagi koristama, sest ega tema ei tea kuhu mu asjad käivad.
Või oskab keegi soovitada head koristajat, kes suudaks mu kapid ka kraamida ja kaoses mingi süsteemi luua?
Olen lootusetult hiljaks jäänud oma kommentaariga aga tööl pole midagi muud teha kui Daki blogi lugeda 🙂
Appi, mis mehed teil on! Ise teen suurema osa kodutöödest ja isegi siis tegin, kui käisin täiskoormusega ülikoolis ja poole kohaga tööl. Tundub, et olen ise puhtusefriik ja meeldib, kui kõik asjad on oma koha peal ja rullid ei lenda, teda aga ei häiri, kui elamises oleks nagu rämpsupomm plahvatanud. Mingil hetkel aga on võimalus ka n-ö kriitiline piir ületada, et ta midagi ette võtaks aga kuna ma pole kunagi kauem kui nädal kodust ära siis seda pole senini juhtunud.
Kolme kooselu aasta jooksul on ta iseseisvalt kaks-kolm korda elamist koristanud (aga korralikult!) ja paarkümmend korda köögitehnikat puhastanud (kohviaparaat, veekeetja, pliit jne), sest internet läks ära ja igav hakkas (telekat meil pole). Kui aga ise koristama hakkan, siis lööb küll kampa nii nagu jaksab – peseb põrandaid, aitab külmikut pesta-sulatada jne., et ikka asi kiiremini ühelepoole saaks. Samas raskemad tööd (mööbli tõstmine, akudrelliga möllamine, elektritööd jne) teeb ise mees ära, sest nii on kindlam – asjad püsivad ja ei lagune lähima paari päeva jooksul ära 😀 Nii et võiks öelda küll, et meie pereelus on küll enam-vähem klassikaline töödejaotus kodutööde osas.