Kui sa saad üle kümne aasta ootamatult sellise sõnumi:
Tillukesed nahkhiired takerdusid mu juusteisse, nagu süsimustad orhideed. Nad tulid öösel, salaja. Just kui mälestus ajast, mil mu huuled otsisid Sinu kaelalt eksinud unistusi…
…meenub ühtäkki nii teravalt, miks sa seda inimest kunagi lõputult armastasid…
Hiljem: Ja ühtlasi meenus ka, miks tookord suhe lõpetatud sai…
9 thoughts on “minevikuvihm”
mmmmh, bittersweet :))
nii ilus
appi, ma vajan armastust!
ja need mineviku varjud,
mis teil öösel külas käivad
päikese käes ohutuna näivad.
(Dagö – Vao)
hm. olevikul sellise mineviku afišeerimise taustal ebamugav ei ole? või on see eesmärk?
või milleks selline fa-fa-fa postitus? egoboost?
Ah, pole siin mingit fa-fa-fad, keedupääsuke. Veits awkward võiks see ehk olla, kui ma tahaks seda kuidagi varjata. Aga sellel pole mingit muud tähendust kui just see, mis siia kirja sai. Ja seda ei pea ma kuidagi varjama… Oli üllatav, liigutas korraks hinge – igal juhul oleks seda JR-le maininud. Ainuke, kes antud juhul põdema peaks, on sõnumi saatja…
Hedvig, tõde on tõepoolest see, et… Noh, tema lugu on mul “Meestest, lihtsalt” raamatus kirjas. Järelikult oli kärsahaisu rohkem kui rutsi eest.
Hellik – jah, just. Mitte afišeerimine, või kui, siis selle afišeerimine.
tekkis sama küsimus, mis keedupääsukesel (kiunatan vaimustusest seda sõna kirjutades). ja tahaks kohe nina kirtsu vedada, et eesti mehed on kõvad luuletajad, aga kui asi tegudeni jõuab, on järel ainult natuke kärsahaisu ja sinist vinet.
Ta nägi sind öösel unes, arvan ma.
Mul on ka selliseid asju juhtunud, hommikul hoian end tagasi, et mitte unes nähtuga ühendust võtta ja segadust tekitada :).
Mu meelest minevik ei peaks end meelde tuletama nii. Nähku mind kas või (parandus: kasvõi) igal öösel unes, aga kui asi on läbi, pole vaja mingeid luulelisi meenutusi aegadest kui kõik oli hästi (aga samal ajal ka sitasti, aga no seda me ei kipu meenutama, ükski mees ei saada kunagi sõnumit “justkui meenutus ajast, mil sa mind nuttes öösiti koju ootasin ja mina linna peal ringi tõmbasin” vms.) Jah, kui praegu on elus kõik hästi … või isegi kui pole, aga endal on mõistust kah veidike, siis need meenutused ehk tekitavadki korraks nostalgiapitsituse südames, ei muud. Aga tihti on inimesed haavatavad ja siis rikuvad need ühendusevõtmised une. Sõnumisaatja sai vajuda unistustesse mõtlemata, mis sõnumisaajaga juhtub … ja tal ei olegi vahet ja teda ei huvita (nagu selgi ajal, mida ta meenutas).
Viimane ei olnud muidugi otseselt sinuga seotud 😀
Minevik võib teha mida iganes, ta on ju kõigest minevik, peaasi, et olevik ennast õigel kursil hoiab.