Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.