Kunagi juulikuus otsustasime Malluga, et võtame kah sel aastal osa “Septembris ei joo!” kampaaniast ja teeme kuuks ajaks pausi (lubasime endale siiski ühe mõõduka peonädalavahetuse, mina “võtan välja” selle Siki sünnipäeval). Esimene päev läks väga edukalt, tänan väga.
Et aga oleks miskit, millele mõelda, lisasin endale ühe eesmärgi veel: kuu lõpuks miinus viis kilo. Ja et end distsiplineerida, siis sunnin end edu- ja tagurpidisammudest blogis kirjutama vähemalt korra nädalas. Märgistan need postid eraldi, nii et kui ei huvita, saate vabalt vahele jätta. Sest isegi mind ei huvita see väga, kogu see “miinus x kilo” on terve mu täiskasvanuelu olnud mingi taustaheli, nii et mul pole mingit illusiooni, et ma sel korral midagi revolutsioonilist korda saadan.
Küll aga on see viimane emapalgakuu, mis tähendab, et ma pean hakkama ka täislitakaga tööle, et oktoobris midagigi pangaarvele saabuks. Nii et kui päevad lähevad töö-trenn-dieet-remont rütmis, siis on päris kindel, et ma ei märkagi, mil september jälle läbi on saanud.
Täna valmistasin maailma kõige parema pikkpoisi, mida ma elus olen kuskil iial maitsnud, saati siis enda käe alt. Nii et kui eile me jätsime pidulikult hüvast rummi ja punase veiniga, siis täna jätan ma pidulikult hüvasti mõttevaba söömisega ning edaspidi panen kõik piinlik-täpselt kuskile kirja ja luristan vett või söön õuna, kui mõte pikkpoisile läheb.
(Ma igaks juhuks diskleimin, et ma olen täiesti kursis teadliku toitumisega ja toidugruppide ja muu sellisega, ma ei kavatse mingeid asju täiesti maha kanda, eks, vaid lihtsalt teadlikult võtta. Samas jätan endale õiguse kogu selle dieeditamise üle aeg-ajalt draamatseda ja ülepingutatult põlvili langeda, käsi taeva poole ringutada ja karjatada: “Would SOMEONE please think of the children!!!”)
Õnneks on mul käes üle pika aja kõrgperiood (mis, mulle tundub järjekordselt, on midagi, mida normaalsed inimesed “tavaperioodiks” nimetaksid), mis tähendab, et ma olen viimase paari päeva jooksul kodus igasuguseid pisiasju korraldanud. Värvimiseni pole veel jõudnud, sest raha saab koguaeg otsa, enne kui ma sinna va värvipoodi jõuan, aga drelliga olen ma viimased päevad kokku laulatatud ja päris äge on tunne juba.
Täna vestsin näiteks kuusepuukest.
Oh, see mu glamuurne elu. Nii fäänsi ja fabuloosne, et ei julgegi kohe kirjutada, ei taha asjatult kadedust tekitada…
Igaljuhul, kui keegi tahab minuga “Miinus Viieka” projektis osaleda, andke teada! Võin pakkuda oma blogi duelli jäädvustamiseks ja edastamiseks. Someone? Anyone?
“Miinus Viieka” projektis on veel üks lisaklausel: kuu lõpuks pean ma suutma ka viieka joosta. Sest mis kuradi mutt ma olen, kui olen suvi otsa jooksnud ja kolmekast edasi pole viitsinud pingutada. Eriti arvestades, et Naabrinaine saabus ükspäev mulle ukse taha pärast KÜMNE kiltsa jooksmist. Oli kergelt niiske laubalt.
Nii et viiekas? Olgu olla! Nõuan!
15 thoughts on “happy sober september!”
Hea küll! “Septembris ei joo!” kampaaniaga olen ma juba liitunud, kooli ja tööle peab ka kohe minema, remont on jätkuvalt mu kodu vallutanud. Seega on suht võrdne seis. “Miinus viieka” projekt algab nüüd!
Vahekokkuvõtted pühapäeviti?
Jooksma ei sunni mind ka relva ähvardusel 😀
Septembris ei joo.
Tahan miinus kaks kilo – minu nipp, loobu nisujahust ja see on nädalaga läinud.
Jooksma, ka jaa. Mõtlen mõttes sinule.
Hah, ühinen ka. Olen viimasel kahel nädal teinud jooksutrenni, kuna panin end kirja SEB sügisjooksule. Avastasin u nädala möödudes, et tegelikult on sellist jõuvaru kõrvasti rohkem, kui viitsin üldse kunagi endast välja pigistada. Kui loobuda nisutoodetest peaks kõik OK olema, ütles mu jõusaali treener ka 🙂
Ma liituks ka meeleldi miinusviieka pojektiga. Olen juba mitu kuud üritanud dieediga taas joonele saada, aga no ei ole kuidagi õnnestunud üle kahe päeva korralik olla. Tuleb end korralikult käsile võtta!
Septembriseijoo kampaania olen juba mitu aastat läbinud, sama planis ka selleks aastaks. Viiekas oleks ka vaja kaotada, selleks vaja vaid menüüst mõttetud süsikad välja visata ja kergelt low carb, high fat stiili poole liikuda.
Joosta ei kavatse, õnneks arst ei luba ka.
Edu meile.
-5 projekti võiks proovida küll. jooksmise asemel hakkan tuttava 2-aastast põnni hoidma ja kui lisada sellele mu enda 1-aastane, siis kokku peaks olema üsna treeniv komplekt.
Ah, kuidas tahaks ka kampaania korras igasugu asju teha, aga mul pole kodus kaalu, joonud pole juba viimased 16 kuud ja jooksmist vihkan ma üle kõige maailmas. Seevastu nisujahust loobumise aktsioonis osalen hea meelega! 🙂
ma tahaks ka viiekaga liituda. ja septembris ei joo, jaa, teeme selle ka ära 😛
Viiekas kuu ajaga on küll mission impossible mu jaoks, aga kui saaks 2 kilogi alla, siis oleks ka hea. Endal kasvamas kolmekuune tütar, niiet kõik eeltingimused on nagu loodud – imetamisega peaks ju kaal alla ka minema. Aga ju ma suudan süüa nii palju, et kaal juba 2 kuud ei liigu mitte kuskile. Niiet ma olen nüüd septembris (ja edasipidi ka) koos teiega tublim 🙂
Pingback: Septembri “katsumused” « MinuMosaiik
Selline mõte tekkis lugedes, et kui sa kirjutamise tööd ei leia, siis jutu põhjal tundub, et oled päris kõva ehitusspets. kuuldavasti on heade remontijate järgi kõva nõudlus ja korralik sissetulek ka…:)
Viis kilo võiks kaotada küll! Septembris (ja oktoobris ja novembris ja..) ei joo nagunii.
You are my hero, kui sa suudad 5km joosta. Mina “jooksen” juba teist suve, aga 5 km on siiani midagi müstilist kaugel silmapiiril… Mismoodi on see võimalik, et inimesed jooksevad TUNDE järjest, ma`i saa aru. Tahan ka, aga mida ei ole, seda ei tule…
Nii, püüan nüüd ükshaaval vastu kajada teile kõigile, aga enne ütlen siin ka – juhuks, kui keegi pole veel märganud – “Projekt Viiekas” ootab kõiki foorumisse, mille just selleks puhuks blogiga liitsin. Teeme koos oma viiekaid või kahekaid või misiganes on su eesmärk.
Niisiis, alustan alt. Piret, minu hero on Naabrinaine – sisuliselt hakkas jooksma kevadel, vormilt, kujult ja kaalult üsna minusarnane ja üleeile JOOKSIS KÜMME. Järelikult see ON võimalik! (Iseasi, kas sa tahad selleni püüelda. Kui ei viitsi joosta, on ka ju ok minu meelest. Igaühele oma.)
Anu, kaotame! Eh, imetlen neid, kes ei vaja oma pöörasemaid seiklusi sponsoreerima Viru Valget, mina… vahel vajan. Võibolla kunagi leian midagi, mis veel pöörasemaid seiklusi toetada suudab. Samas, mõõdukalt alkoholiga kohtuda tundub siiski kah päris okei eluviis.
Egle, kahjuks on nii, et ma olen väga hakkamist täis igasuguseid asju ise proovima ja tegema, ainuke kurb asi: MA OLEN SELLES NII ANDETU. Ainuke, mis mul hästi välja tuleb, on kirjutamine, muus loomingulises osas olen ma täielik äpu. Aga see ei takista mul kõike proovimast!:) Appi võin alati tulla mätserdama, kui keegi tahab (ja on valmis “omapäraseks” tulemuseks:)
Leena, sul praegu nii värske lapsolendi kõrvalt on 2 kilogi paras pingutus ja ega vist rohkem ei soovitatakski. Aga minu kogemusel magamatuse+imetamise+kärutamise+kussutamise+MITTE RASE OLEMISE kombo saab paari kiloga kenasti hakkama.
Nell, Hedvig, Minni, Liis, K.: läks ka minul teie õhutusel gluteen (kui nõrgaks osutun, siis kõigest nisujahu) menüüst. Ja see on täiesti normaalne, kui sa ei viitsi/taha joosta. Jooksmine on ju üsna absurdne, kui sa kellelegi järgi või kellegi eest ei jookse, nagu öeldakse…:)
Ja Clara: ma tulen sulle jooksule kaasa elama! Plakatiga!
Mina enda jaoks plaanisin aktsiooni “septembris ei joo ja ei söö” juba umbes juulis. Ehk siis vist põhimõtteliselt kambas, ma küll viieka langetamise peale mürki ei võtaks aga kompensatsiooniks plaan joosta 21km pühapäeval. Jõudu, Daki!