Hakkan blogiski avaldama Delfi Naistekale kirjutatud kolumne. See on neist esimene ja ilmus selle aasta alguses.
Jõime ühel õhtul sõpradega viskit veini vett. Mu sõbrad on Naabrimees ja
Naabrinaine, kellest viimane iseloomustas end täna nii: “Ma olen muidu väga
viisakas ja positiivne inimene. See jääb ainult pideva ropendamise varju.”
Naabrimees end tavaliselt kuidagi ei iseloomusta, aga tema iseloomustamiseks
piisab sellest, kui öelda, et ta elab koos Naabrinaisega.
Igal juhul, istusime nende köögilaua taga ja kuidagi läks jutt seksile. Nagu ikka
teinekord ette tuleb. Täpsemalt tõstatas Naabrinaine ühe väga olulise küsimuse:
kuidas, kurat, kõik need naised, kes naisteajakirjade nõuandeid järgivad,
TEGELIKULT seksivad?
Ja, tõepoolest, mida rohkem me sel teemal arutlesime, seda selgemaks sai, et
meie vist elame mingis teises universumis.
Tähendab, ma olen absoluutselt veendunud, et kõik ägedad naised, keda ma
tunnen, on ka voodis totaalselt ägedad. Aga on väga raske ette kujutada, et keegi
suudab tõsise näoga järgida cosmolikke nõuanded, mis reastatud pealkirja
alla “Korralda oma kutile plahvatuslik õhtu!” Kuidas see täpselt välja näeb?
Proovigem kujutleda.
Niisiis, on laupäeva õhtu, lapsed on magama pandud ja naine hiilib vannituppa.
Mõni aeg kostub sealt ilget nahistamist, punnitamist, kiunatusi ja haledat
vandumist ning siis astub tuppa ilmutus: naine on endale latekskorseti selga
venitanud ning püüab nüüd, tõsist ilmet säilitades, seksikalt läbi köögi väänelda
ja kuti juurde jõuda, kassi jalust ajades ja põrandal vedelevate mänguasjade
vahel laveerides.
Ja siis? Mis edasi saab? Pöördugem nõuannete juurde. Näiteks: “Ka
vahukoor võib olla seksikas! Kaasa see ja teised vallatud toiduained oma
voodimängudesse!”
Olgu, jätkakem.
Naine jõuab voodi juurde, siis meenub talle, et pildi täiuslikuks saamiseks tuleks
mängu võtta ka toiduained. “Vahukoor!” lajatab ta endale otsaette ning tormab
tagasi kööki. Kapist vaatab vastu ainult pakivahukoor. Võib-olla hakkab ta seda
kausis vahustama? Kes teab. Kutt igal juhul senikaua ilmselt ootab, kuni naine
vahukoorega jõuab.
Ja mis nüüd edasi? Nüüd tuleks nagu… üksteist koorega kokku määrida? Ja siis
seda teineteise kehadelt limpsida? Ehk ka midagi vallatut rääkida?
Kuidas iganes see stseen ka edasi ei läheks, tundub see esiteks kohutavalt
piinlik ja teiseks tohutult pingutatud. Võib-olla on viga minus ja Naabrinaises
(Naabrimees enamasti selle vestluse ajal vaikis), aga selline punnitatud seksikus
ei ole teps mitte seksikas. Ja ma olen täiesti veendunud (ja ka katse-eksituse
meetodil tõestanud), et sellist punnitatud seksikust on ääretult raske tõsise
näoga läbi viia. Ja kui see õnnestubki, siis on kogu aur läinud punnitamisse ning
eesmärk – ise ka erutuda – jääb enamasti täitmata.
Tõsi, et kõik romantilised õhtud ei pea olema kohmetud ja ülalkirjeldatult
ülepingutatud, kuid kui minu ellu sisenes uus mõõde – laps – siis avastasin ma,
et seksikus ja enda seksikana tundmine ei ole midagi sugugi enesestmõistetavat
ning ajakirjade stampnõuanded ei aita asjale kaasa. Oh, muidugi oli mul ka enne
emaks saamist päevi, kus ma ei tundnud end oma kehas hästi või oli lihtsalt
paha tuju, aga sellisel juhul sai probleemid lahendada alkoholi või kallima kaisus
meelisklemisega, et meeleseisundit muuta.
Kui ma aga emaks sain, siis läks mul tükk aega, enne kui ma sain üle faktist,
et keegi väike inimolend mu keha mõneks ajaks okupeeris. Sisuliselt pidin
ma uuesti seksima õppima, sest esiteks nõudis harjumist juba see, et mu keha
on läbi teinud õuduse nimega sünnitus. Teiseks avastasin üllatusega, et kuigi
füüsilised armid paranevad, on emotsionaalselt väga raske emarollist seksikiisu
rolli häälestuda. Täpsemalt – see on võimatu! Ema on minu jaoks lihtsalt niivõrd
aseksuaalne roll, kuigi ma olen kuulnud teisi naisi õhkamas, et emaks olemine on
ääretult loomulik ning ülim naiselikkuse vorm ja olemus.
Mina aga senimaani õpin, kuidas emaks olemisega harjuda ning kuidas sujuvalt
erinevaid rolle – tavamina, töömina, loomemina, seksikas mina ja ema-mina –
omavahel ühendada. See pole olnud sugugi kerge, aga see on olnud väga huvitav.
Ja kohati hüsteeriliselt naljakas.
Ning õnneks on selgunud, et spontaanne seksikus on jätkuvalt olemas ning
selleks ei peagi end latekskombinesooni venitama või vahukoorega mätserdama.
Tuleb lihtsalt enda ja oma (uute) rollidega rahu teha.