Milaga on päevad muidugi seiklus. Näiteks ühel hommikul lõi ta mul telefoniga silma siniseks, sest julgesin lammas Shauni multat vaadates HETKEKS silmad kinni panna. Hommikul kell 8.
Suurepärane.
Eriti suurepärane oli paar päeva hiljem töövestlusele minna. Selleks ajaks oli silmaalune omandanud sellise seksika lillakas-rohelise tooni.
Elu on tõesti seiklus.
Aga see-eest on sõnavarasse lisandunud kaks olulist sõna: “pai” ja “kalli-kalli” koos vastavasisuliste liigutustega.
Siis avastasin ma paar päeva tagasi maal vanaema juures käies, et Mila saab täiesti iseseisvalt trepist NÄGU EES alla. Vahel vajab sirutab käe, et mu peale toetuda, aga all in all läheb ja tuleb ja läheb ja tuleb ja trepid pole enam mingi takistus.
Tänane hommik aga üllatas mind sellega, et Mila kõndis mulle ISE vastu, kui tema hõigete peale ärkasin ja voodist võtma läksin. See on nüüd nii suur verstapost, et ma kohe ei oskagi kuhugi risti teha. Mul on LAPS. Mitte titt. Uskumatu.
Ühtlasi tähendab see, et mitte miski pole enam turvaline. Oeh, lastehoiuvariant, saabu varsti!
4 thoughts on “väike suur inimene”
mulle tundub see üleüldse võimatu, et ühel päeval pole meie majas enam üks nunnu beebi, vaid üks suur inimene, kes räägib, kõnnib toimetab, sigatseb täitsa iseseisvalt. uskumatu, aga samas ilgelt lahe. congrats!
ma ei saa aru, kus selliseid imeliselt nunnusid tittesid küll jagatakse:)
Katrjuss, jah, ma ise ei näe teda väga fokusseeritult, aga isegi vana lastepõlgur Mallu otsustas, et kui ta kunagi üldse lapse saab, siis peab ta tulema täpselt nagu Mila. (Mul pole olnud talle veel südant öelda, et tõenäosus on peaaegu olematu…:)
Kapid lukku, arvutid kapi otsa, ahju ümber turvavõre… ma ei mäleta, midagi oli veel. Apteegikapp peaks olema nii lae all, et isegi pead sinna jõudmiseks tabureti appi võtma. (või see pappkarp, mida saab apteegikapi asemel kasutada).
Mina panin lapse aediku (see ilma katuseta puust puur, tead küll) pooleksvõetuna arvutilaua ümber ja teise poole suure venna toa ukse ette. Käras küll.
Alkoho seifi, ehted samuti… jne.