Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.
Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.
Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.
Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”
Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”
Tõepoolest, miks mitte?
Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.
Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…
Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.
Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”
Ja nii jäi.
Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…
7 thoughts on “Mila nimesaamise lugu”
Minu Nellu lasteaiarühmas ongi ühe tüdruku nimi Mila(Soomes).:) Aga ma olen ka vahepeal mõelnud, et kui arvestada seda, kuidas kõik ja ma ise oma last kutsun, oleks võinud väga vabalt tema nimeks Nellu või Nele panna.:)
Tean rohkem kui üht lapsevanemat, kes on oma lapse nime pärast mõningat kaalutlemist ära muutnud. Nii et kõik on võimalik 🙂
tore, et sa Mia ei pannud! praegu on kõik tüdrukud, kes Eestis sünnivad, kas Miad või Mirtelid! ja kõik poisid on Marcused! võib-olla on praeguseks midagi muutunud, aga vahepeal oli mul küll selline tunne, et teisi nimesid nagu olemas polekski!
Kui ma su blogi loen, siis tihti ma hakkan mõtlema, mis Mila päris nimi on. Ma tean ju küll, aga meelde ei tule. Ehk mis ma tahan öelda – Emiliana ei jää väga hästi meelde. Aga mu sõbranna tütre nimi on Iti. Kena Eesti nimi ja veel Nukitsemehest. Kahjuks inimeste jaoks jääb see nimi arusaamatuks, küll nad kuulevad Pipi, Kitti, Piti ja muud sarnast.
Moosesel on kaks nime ja ma ei saanud siiani aru, miks me neid kaks toppisime, kui aint Mooseseks kutsume. Ükspäev küsisin ta käest aga, mis ta nimi on, ja ta vastas kenasti mõlemad nimed. 🙂 Kusjuures oma esimest nime kuulis ta viimati mitu kuud tagasi, mul on tunne.. Enamus sõprugi ei tea, et ta kahenimeline.
Aga igatahes ma kartsin ka nime minema pannes, et äkki ei lastagi panna sellist. Noh, et imelik või nii. 😀
Mind hüüti u 20 aastat kõikjal Kata’ks, lähemad muidugi siiani. Ma nii harjusin, et kaalusin teismelisena ise passis nimemuutust 🙂
Hüüdnimedest on mul veel selline lugu, et kui meie väiksem oli just sündinud ja meid oli korra omapäi jäetud, et ma ikka julgeks teda ka korra vaadata, siis ämmakas tuli korra tšekkima ja ütles: ‘noh, väike sipelgas’. Sellest hetkest hakkasid kõik teda Sipelgaks hüüdma, no ta ongi selline: kleenuke aga käbe, kartlik aga toimekas, võib ka hammustada. Nüüd on ta kahene ja praegu ikka pigem hüütakse õige nimega juba, mina tihti ütlen hoopis Sipu. Õige nimi on aga Teele, millest üldiselt kõik saavad aru.
Iti on väga äge nimi, oli üks mu lemmareid (tädi järgi, kelle nimi oli Ilse, hüüti Iti’ks), sõbranna pani oma tütrele ära ja vabandas – põhjuseta, las tore inimene kannab rõõmuks lihtsat nime.
Mooses on imeilus nimi ja veel oi-kui-võimas! Retsept!!!