Ma ei tea, mida teie teete, kui te öösiti magada ei saa, aga mina istun internetis ja suhtlen võõraste inimestega.

Õigemini, täpsem oleks öelda, et ma saadan välja mingeid tekste, mida võib teatud laboritingimustes pidada suhtluseks, aga mis mind ennast hommikul alati üllatavad. No PRINTSIIBIS olen ma tõesti inimene, kes enne ütleb kui mõtleb ja arvab, et kui sa ei suuda occasional roppusi ja lambikohtadel hirnumist taluda, siis ei peaks sa minuga hängima.

Aga reaalis on mul ikka hommikuti facepalm, kui ma loen, kuidas mu öösel insomniakastmest läbi käinud ütlused hommikuti kõlavad.

Okk. (Sõna alltekstid siin ära seletet.)

See on mul mingi omapärane level, kus ma viibin, kui ma internetis asju kirjutan. See nagu pole päriselt unes, aga see pole päriselt ka. Esiteks ma muidugi eeldan, et kõik tabavad mu huumorit samamoodi või et kõik teavad, mida ma teatud sõnadega mõtlen. Nii õnnestus mul näiteks (ilmselt esimese inimesena Eestis) Mihkel Rauda solvata.

Nimelt lugesin seda artiklit, kus oli lause:

…linn kihab uuest infost, mis kinnitab veelgi noorte sõbratasandist sootuks lähedasemat suhet…

See lause ajas mind kohutavalt naerma, sest just enne seda oli ära toodud Liina (24) ja Mihkli (43) vanused. Mille peale ma koheselt plärtastasin Twitterisse:

[blackbirdpie url=”https://twitter.com/dagmarlamp/status/219945295977521154″]

Ja niipea, kui ma olin selle välja öelnud, sain ma aru, KUIDAS see kõlab. Mingil hetkel saatis ka M.R. ise mulle direct message’i, mis tundus natuke… haavunud, aga kurat seda teab, ma ei hakka siinkohal spekuleerima. Peamine on see, et ma ju MÕTLESIN tegelikult mitte seda, et 43 oleks vana, vaid et sõna “noor” selles lauses asesõnana on fucking hilarious.

Et mitte noor omadus-, vaid noor asesõnana siis ajas mind naerma.

Noh, aga senini elan teadmisega, et jätsin endast suvalise plähmitsa mulje.

Või siis üks teine juhus, kus ma ühe inimese Instagrami pildi all (kus oli juhuslikult ahvike) täiesti lambist kirjutasin:

“Sellega seoses lampi meenus mulle, et otsiisin eile netist topist. No et tahaks. A ei olnud.”

Ja see kõik täiesti tühja koha pealt inimesega, keda mina küll juba aastaid tean, aga kes minust ilmselt varem kuulnudki polnud, saati siis mu topisenalju suudaks jälgida. (Mille peale inimene küsis ettevaatlikult: “Nagu… ahvitopist?”) Õnneks suutsin mingi hetk aduda, et see kommentaar tundus saiko ja viitasin selgituseks kiirelt The Bloggessi raamatule, sest ausalt, kui te loete seda raamatut, siis te MÕISTATE.

Enihuu, mu point on see, et… ma olen vist naeruväärsusest teinud omamoodi kunstivormi.

Naabrinaine kinnitab seda, Naabrimees tõmbab ühe akordi saateks ja mina lähen ära magama.

Parem hilja kui…